Lugu sellest, kuidas Eesti 1965. aasta laulupeo kõnes justkui N-Liidust välja arvati
Delfi avaldab kolmeosalise artikli endise ajakirjaniku ja riigitöötaja Peeter Sookruusi laulupidude meenutustest. Esimses osas vaatas Sookruus tagasi 70- ja 80-ndate laulupidude kajastamises ajakirjanike tööle. Tänase loo peategelane on Nõukogude liidu riigijuht ja poliitik Anastas Mikojan, kes 1965ndal aastal oma tervituskõne ootamatu lõpu eest marulise publiku aplausi teenis.
Olen käinud suurtel laulupidudel alates 1960. aastast. Algul koos vanematega, hiljem koos sõprade, sugulaste ja siis juba oma perega. Üks kirgas mälestus on pärit 1965. aasta suvest, kui olin 15aastase noorukina koos mitme sõbraga Tallinnas lauluväljakul.
Ega mulle selle peo lauludest midagi erilist kohe ei meenu, kuid eredaim mulje jäi seekord kõrge Moskva külalise esinemisest. Nõukogude aja laulupidudel oli alati kohal ka mõni NSV Liidu kõrge riigitegelane Moskvast, kes alati esines peoliste ees kõnega. Enamasti olid need kõned igavad ja hallid, täis parteilist kroonulikku juttu ja ega rahvas neid eriti tähele pannud. Kuid 1965. aastal oli külaliseks toonane N-Liidu kõrge riigijuht ja veteranpoliitik Anastas Mikojan, rahvuselt armeenlane, kes oli olnud poliitikas kaua, töötanud koos Lenini, Stalini ja Hruštšoviga ning kelle karjäär lõppes alles Brežnevi võimu ajal 60-ndate keskel.
Ta rääkis vene keelt tuntava aktsendiga, ilmselt mõjus ka see rahvale kuidagi eriliselt. Tema esinemine oli mõneti vabamas vormis ja selle finaal jäi meelde kõigile, kes toona Lauluväljakul olid. Kui muidu kasutati tollal Eesti kohta alati „pikka nime“ – Eesti NSV või veel pikemalt Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik –, siis Mikojan lõpetas oma küllalt heas oraatoriesituses kõne eestikeelse hüüdega: „Elagu Eesti!"
Selle peale lahvatas Lauluväljakul kümnete tuhandete inimeste vägev aplaus, mis kestis pikalt. See mõjus tõesti võimsalt ja rahvas võttis selle esinemise soojalt vastu. Ajal, kui ei räägitud „Eestist“, vaid rõhutatult alati „Eesti NSV-st“, oli eestikeelne hüüd „Elagu Eesti!“ väga tugev sõnum, millel, nagu täna öeldakse, lausa märgiline tähendus.
See oli nagu kosutav palsam, mis andis jõudu ja ergastas meeli. Selle juhtumi taust oli vist selline, et toonane Eesti NSV valitsusjuhi asetäitja ja kauaaegne laulupeo peakomisjoni esimees Arnold Green oli „briifinud“ Moskvast saabunud Mikojani ja pakkunud välja ta kõne veidi täiendada. Green soovitas Moskva kõrge riigitegelase kõnesse eestikeelse lõpuhüüde, millega Mikojan ka nõustus.
Sellel lool on veel mitmeid kihistusi. Arvestada võiks ka seda, et kuigi Moskvas oli 1964. aasta oktoobris Brežnevi seltskond kukutanud Hruštšovi, kes Stalini karmikäelise ajastu järgsel veidi vabamat õhustikku lubas, polnud poliitilise sulaperioodi lõpp ning uus kruvide pitsitamine jõudnud veel kaugele areneda. Samuti oli Hruštšovi kaasvõitleja Mikojangi veel alles oma nominaalselt kõrgel ametipostil.
Võimalik, et Mikojan tegi selle Tallinnas kõlanud hüüuga omamoodi väikese poliitilise žesti, soovides näidata, et tema on veidi liberaalsema poliitika poolehoidja ja seda ka rahvusvabariikide suhtes. Kuid võimalik on ka see, et ta ei mõistnud oma loosungis kõlanud sõnumi kõiki kihistusi ja võttis lihtsalt üle Arnold Greeni julgelt ja nutikalt pakutud sõnumi.
Peeter Sookruus on olnud Eesti raadio vanem- ja peatoimetaja nii ENSV-s kui ka taasiseseisvunud Eestis. Samuti on Sookruus töötanud EKPs ideoloogiaosakonnas; aastatel 1998-99 Kultuuriministeeriumis nõunikuna ja hiljem juhatajana. Alates 2003. aastast Kultuuriministeeriumi meediaosakonna juhatajana. Praegu töötab teksti autor Tehnilise Järelvalve Ametis.
