Rene Toomse: Kas Tõnis Assonil ikka on Stockholmi sündroom?
OSCE vaatleja Tõnis Asson vabanes paar päeva tagasi ebaseaduslikust vangistusest Ida-Ukrainas. Naastes Eestisse andis ta teada, mida nägi ja koges. Tema kirjeldused on tekitanud pahameelelaviini: kuidas saab hea sõnaga kirjeldada separatiste ehk kurjategijaid?
Leitakse, et ilmselgelt on mees langenud Stockholmi sündroomi küüsi ja vajaks tugevamat sorti meditsiinilist abi. Muide, seda väidab isegi minister Jürgen Ligi, öeldes, et „sümpaatiaavaldused" nende suhtes, kes ei ole meie poolel või keda me ei toeta, on lubamatud.
Eesti Päevalehe 30. juuni juhtkirjas on väga mõistlikult lahti kirjutatud dilemmad erinevate tõdede osas. „Kellele terrorist, kellele vabadusvõitleja" on igivana dilemma, sest kellelgi ei ole tegelikult tõemonopoli. Ja nii on ka Ida-Ukraina mässulistel oma enda õilsad ideaalid - nad ise ei pea end kurjategijaks.
Kellel on lõpuks õigus öelda, kes on õige ja kes vale? Mina küll nii kindel ei ole, et absoluutne tõde on just meie teada. Kuid kõik eelnev on juba hästi välja toodud ülalmainitud juhtkirjas.
Siinkohal tahaks hoopis selgitada „tsiviilmaailmale", kuidas toimub sõjaväelase hinnangute protsess. Ehk aitab see mõista, miks kolonelleitnant Asson asjadest just nii rääkis. Iga sõjaväeline juht õpib oma vastast analüüsima. See ei ole vaid luurajate ülesanne, seda teeb iga lahinguline juht. Saades näiteks kõrgemalt käsu, et lähenev vastase üksus tuleb peatada enne määratud kohta jõudmist, on sul vaja objektiivset hinnangut vastase võimalikust tegevuskavast.
Ohvitser, kes kavatseb vastast võita, kehastub ise vastaseks oma plaani esimeses etapis. Piltlikult tõmbab „punase" (vastase) mütsi pähe, häälestab ennast vastase üksuse ülemaks ja teeb „siniste" (omade) vastu kõige vihasema plaani (tegelikult vähemalt kaks erinevat plaani), mille ta ise reaalselt ellu viiks, et iga hinna eest siniseid võita.
Selles faasis arvestab ta ka infot, mida ta teab siniste kohta ja lihvib punaste plaani ideaalseks. Hea ohvitser teeb seda objektiivselt, emotsioonitult, kordagi mõtlemata selle üle, et vastased on kaabakad, kes on kuritegelikult mu kodumaad rünnanud. Samuti ei mõtle ta vastast rumalaks, ega poogi talle külge tegevusi, mis ei ole realistlikud. Eesmärk on luua vastase tegevuskava, nii nagu ta suure tõenäosusega meie vastu siin alas tegutseb.
Kui eelnev on kaardile joonistatud, võtab ohvitser selle kujundliku punase mütsi peast ja paneb oma mütsi uuesti pähe. Vaadates nüüd jälle kaarti, peaks olema esmane reaktsioon: oh pagan! Teisisõnu peab oma võiduplaani loomine olema tõsine katsumus. Vaid nii saab oma plaanile selle sisu, mida on vaja vastasest võitu saamiseks. Objektiivsus ja emotsioonitus vastase hindamisel on võtmesõnad.
Ka Asson andis pildi teisest poolest objektiivselt ja emotsioonitult, võtmata ise pooli. Pahameel, et ta „ülistas" või „sümpatiseeris" kurjategijaid, ei ole siin üldse asjakohane. Ohvitserina ja lisaks veel ka erapooletu vaatlejana käitus ta õigesti: ta vastas nii, nagu ta asja nägi. See ei tähenda, et ta on valinud poole ja veel sellise, mis meie poliitikutele ei meeldi.
Asson andis oma hinnangu kogetule just nii, nagu ta sõjaväelasena peab ja ongi harjunud tegema. Kui see on kellelegi probleem, siis oleks piisanud sellest, et paluda Assonil avalikult mitte esineda ja draamat ei oleks olemas. Eeldada või lausa nõuda, et ta oleks loonud väljamõeldud pildi, mis sobituks poliitilisse konteksti, on lihtsalt vale.
Propagandahõnguline manipuleerimine ei peaks kuuluma tänapäevase demokraatlikku riigikorralduse juurde. Pigem järgib see sama stiili, mida me ise Venemaale pidevalt ette heidame. Kes on siis lõpuks õige ja kes vale?
