Urmas Reinsalu: opositsioon peab kasutama neid relvi, mis on tema käsutuses
Delfile antud intervjuus ütles hiljuti opositsiooni liikunud IRLi esimees Urmas Reinsalu, et erakond tunneb end opositsioonis rõõmsalt ja tegusalt.
IRLi pole veel 100 päevagi opositsioonis olnud, kuid pidevalt olete te esil mingi järjekordse algatusega, olgu selleks 1000 parandusettepanekut vanemapensioni seadusele, Juhan Partsu kriitika praeguse ministri aadressil või kooseluseaduse panemine rahvahääletusele. Sellest kõigest jääb üsna hektiline mulje.
Ma arvan, et opositsioonis olev IRL on rõõmsameelne ja optimistlik ning annab oma panuse vastavalt maailmavaatele. Opositsioon peab kasutama neid relvi, mis tema käsutuses on. Kui neid liiga tihti kasutada, siis lähevad need nüriks. Aga kui küsimus on oluline, siis me neid relvi siiski kasutame.
Mis puudutab vanemapensionit, siis oli debatt väga tõsine. See, et valitsus pidi juba enne esimese 100 päeva täitumist oma usalduse kaalule panema, on väga tõsine sõnum.
Seda, et probleemid, millele Juhan Parts tähelepanu on juhtinud, on reaalsed, tõendab ka kunagise majandusministri Meelis Atoneni reaktsioon oma erakonna käitumisele. Juhan ütleb asju otse välja ja ma arvan, et see on tema kui inimese ja poliitiku voorus.
Praamide puhul on tegemist suure raha ja suurte mõjudega ning on teada, et taustal käib intensiivne lobitöö. Sellises olukorras on opositsiooni ja ka ametis oleva ministri ülesanne kaitsta avalikku huvi. Kahjuks on ametis oleva ministri tegevus olnud hektiline - kord ostab praamid riik, kord ei osta - seega on Palo otsused allutatud välistele mõjutustele või on tegemist ebakindlusega otsustamisel.
Teisisõnu erinete te märkimisväärselt SDEst, mis opositsioonis olles jäi pigem tagasihoidlikuks.
Opositsioon on reageerinud teemadele, mille praegu ametis olev valitsus on ette andnud. Need teemad ei võimaldagi passiivse opositsiooni rolli ja ma arvan, et see oleks ka vale.
Ka opositsioonis olles tuleb kaitsta oma valijate ootusi, tõsi, võimalusi selleks on märksa vähem. Tuleb ju valvata, et valitsus tegutseks ausalt ja erapooletult ning pakkuda ühiskonnas alternatiivset debatti.
Miks te tahate kooseluseaduse rahvahääletusele panna?
Sellel teemal pole läbitud normaalset kaasamisprotseduuri ja ma arvan, et inimestel peaks olema võimalus oma seisukohti välja öelda, sest see puudutab ühiskonnas keskseid mõisteid nagu perekond. Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise idee ei tee arutelu vaesemaks.
Taasiseseisvunud Eestis on olnud kolm rahvahääletust. Peate kooseluseadust sama tähtsaks küsimuseks nagu Euroopa Liitu astumist?
Olen referendumi korraldamise poolt, kui teema on oluline ja kui ühiskonnas on vaja taotleda täiendavat legitiimsust. Kui on võimalik pidada arutelu, kust ühiskond väljub informeerituna ja kus ühiskonnaliikmed saavad kaasa rääkida, siis ei tohiks rahvahääletust käsitleda hirmu või murega.
Eestis on referendumeid olnud vähe, sest põhiseadus ütleb, et kui eelnõu rahvahääletusel läbi kukub, tulevad erakorralised riigikogu valimised.
Lisaks opositsioonis olemisele on IRLi toetusprotsent parlamendiparteide lõikes kõige madalam. Kas rahvuskonservatiivsus on Eestis lõplikult populaarsuse kaotanud?
Eesti kõige suurem väljakutse on see, kuidas ühendada omavahel kaasaegne rahvusriik ja inimeste võimalus edule ja jõukusele. Majandusküsimused tuleb lahendada, et rahvus püsiks. See on kõige praktilisem viis ajada Eesti asja.
Kuidas te seda Eesti asja ajama hakkate?
ELi liikmeks saamise järel on hinnad siin Euroopa tasemele kerkinud. Ka osa Eesti tööjõust on liikunud sinna, kus on parem palk. Seega on keskne probleem selles, et inimeste sissetulekud on just väiksemates tuluastmetes väga madalad.
Riigikogu valimisteni on jäänud loetud kuud ja keskne on oma agenda kokku panemine aastateks 2015-2019. Selle nurgakiviks peab olema Eesti majanduskeskkond. Teisisõnu peame leidma vastuse küsimusele, kas jõukuse kasv ühiskonnas saaks olla kiirem? Või milline võiks olla heaolu jaotus ühiskonnas?
Lisaks tuleb mõelda, milline on kaasaegne rahvuslus ja kuidas määratleda eestlust 21. sajandil? Seda iseäranis nende eestlaste jaoks, kes elavad Eestist väljas. Kuidas olla eestlane igal pool maailmas? Kas teha nii, et inimene tunneks, et ta on alati Eestisse tagasi oodatud?
