Mihkelson: Heldur Tõnisson ei tulnud pärast sõda kunagi Eestisse, sest kartis oma unistustes pettuda

Endine Postimehe peatoimetaja ja nüüdne riigikogu väliskomisjoni juht meenutab täna 102-aasasena lahkunud Postimehe endist suuromanikku Heldur Tõnissoni.

Mihkelson: "Minu teed Heldur Tõnissoniga ristusid ajal, kui 1997. aasta novembris olin saamas ajalehe Postimees peatoimetajaks. See oli hetk, kui ajalehe juhtkond eesotsas Mart Kadastikuga oli tegemas otsust viia üleriikliku konkurentsivõime säilitamiseks toimetuse kese Tartust Tallinna.

Postimehe suuromanikuna soovis Tõnisson mõistagi isiklikult kohtuda uue peatoimetaja kandidaadiga. Kokku saime Stockholmis tema kontoris Maailma Kaubanduskeskuses. Miks Stockholmis ja mitte Eestis? Põhjus oli lihtne. Heldur oli endale pähe võtnud, et sellest Eestist, kust tema 1943. aastal lahkus, polnud midagi alles jäänud. Ta ütles, et kardab oma unistustes pettuda ning seepärast ei pöördunud ta ka kunagi enam sünnimaale tagasi.

Meie esimene neljasilma kohtumine üllatas mind. Ma olin valmis põhjalikult rääkima oma plaanidest Postimehe toimetuse juhina. Ilmselt tajus Heldur kiiresti, et sellel teemal pole mõtet liiga sügavale minna. Ta ei olnud lehetegemise sisulistest detailidest huvitatud. Ju mängisid suured numbrid olulisemat rolli. Eks tema otsus aasta hiljem oma suurosalus Norra kontsernile Schibsted hea kasumiga maha müüa rääkis ikka tema heast ärivaistust, mitte niivõrd isa tingliku pärandi säilitamissoovist.

Suurema osa kohtumisest rääkisime aga hoopis ajaloost ja tema isast. Helduril läksid silmad põlema, kui ta rääkis Pätsi ja Tõnissoni vastasseisust ning sellest, kuidas nüüd, aastakümneid hiljem püüab ta läbi toetatud arhiiviuuringute ajaloolist tõde taastada. Kuidas see õnnestus, hindavad lugejad Magnus Ilmjärve tööde kaudu.

Kohtumise lõpul jalutasime büroohoone aatriumisse. Heldur surus lahkumisel kätt ning pani sõna otseses mõttes gasellihüpetega mööda liikuvat elevaatorit uutesse kõrgustesse. Vitaalsus oli tema kaubamärk. Siis oli ta 85-aastane mees."