Reaal või humanitaar? Inimene, kes on õppinud ning ka töötab vastumeelselt oma soovidele, ei tee kunagi oma tööd hästi
Eesti on e-riik ning see on paratamatu, et tehnoloogia ülikiire areng annab töökohti ikka pigem reaalainete vallas. Seda mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.
Ühelt poolt on meie presidendil õigus, et reaalaineid on tulevikus rohkem vaja kui humanitaaraineid. Samas olen mina seda meelt, et eriala peaks inimene valima ikkagi enda huvile, oskustele ja eeldustele vastavalt. Inimene, kellel n-ö reaalainete ajupool puudub, ei saa kunagi omada reaalainetega seotud haridust või tööd. Selline inimene võib pähe tuupida valemeid ja teese ükskõik, kui palju, kuid kui inimene on loodud humanitaariks, siis tuleb lasta tal see olla.
Sama asi on ka tahtmisega. Isegi, kui leidub inimene, kellel on "kuldpea", kuid ta tegelikult reaalainetest eriti ei huvitu või kutsub teda mingi teise eriala poole, siis ei tasuks teda takka väga sundida. Üks asi on noore eeldustega inimese suunamine, hoopis teine on aga sundimine.
Inimene, kes on õppinud ning ka töötab vastumeelselt oma soovidele, ei tee kunagi oma tööd hästi. Palk võib mingil määral olla küll motiveeriv, kuid tegelikult on see teisejärguline. Kui inimene ei naudi oma tööd, ei ole tal motivatsiooni. Ilma motivatsioonita ei ole mõtet inimest tagant sundida. Alguses võib palk tõepoolest motiveeriv olla, kuid reeglina see nii ei jää. Mingi aja möödudes hakkab inimene otsima meelepärasemat tööd, kuna pelgalt palk teda enam ei rahulda. See oleneb suuresti ka inimesest endast. Mõni suudab töötada vaid palga nimel, kuid paljud vajavad ka midagi enamat, kui ainult palk. Nad vajavad seda tunnet, et on õigel teel. Ja justnimelt õigel teel, minnes oma südame järgi, mitte palka või sotsiaalseid norme järgides.
On palju inimesi, kes on reaalainetes tugevad, kuid õppima lähevad hoopis midagi humanitaarsemat - see on inimese enda teadlik soov ja valik ning tahtevabadus peaks ju sellegipoolest jääma. Ma ei usu, et meile oleks paaniliselt vaja neid n-ö pehmete erialade esindajaid, kuigi erinevaid keeli ja kultuure tuleks tunda ning näiteks psühholoogia ning pedagoogika on vähesed paljudest olulistest humanitaarerialadest. Tegelikult võib ükskõik millise eriala peale vaadates öelda: konkurents on suur, milleks üldse proovida?
Samas tekib küsimus: miks me siis üldse kooli läheme ja erilala valime, igal erialal on ju esindajad olemas? Põlvkonnad aga vahelduvad, paljud erialad muutuvad ning seetõttu on vajalik koolis käia ning õppida.
Ma arvan, et inimene peaks tegema valikuid lähtudes oma enda soovidest. Vastasel korral hakkab töökvaliteet vähenema, kui inimesi liigselt sundida ja suunata. Ma olen kindel, et ka meie, eestlaste seas on piisavalt palju neid kuldpäid, kes tuleviku heaks oma tarkusi jagada soovivad, kuid need kuldpead peavad end ise näitama. Neid ei saa lihtsalt paaniliselt otsida.
