Toomas Kümmel: Ukraina separatistide juht Igor Girkin on ideeline fanaatik ja küüniline massimõrvar
Girkin ja ta käsilased väidavad, et ta ajab Ukrainas ideelist asja ehk kaitseb „Vene maailma". Jättes kõrvale tõsiasja, et termini sisu on väga sarnane natside eluruumi ehk „Lebensraumi" mõistele, tähendab „Vene maailm" kõigi nende alade ühendamist ja vallutamist impeeriumile, kus venelased elavad.
Samal ajal on Girkin suur ajalooliste rollimängude huviline. Girkinist on palju fotosid, kus ta kehastub Vene armee ohvitseriks Esimeses maailmasõjas, valgekaartlaseks Venemaa kodusõjas või punaarmeelaseks Teises maailmasõjas.
Kuid teha Girkinist romantik, ajaloolasest unistaja, mingisuguse „eksinud poja" haletsetav võrdkuju, oleks sama naiivne, kui rääkida Auschwitzi koonduslaagri esimese komandandi Rudolf Hößi puhul pereväärtuste ja koduloomade kaitsjast.
Lahingukogemusega ajaloolane
Ukraina julgeolekuteenistus SBU maalib Girkini elukäigu kohta sellise pildi: 1993. aastal lõpetas Girkin Moskvas ajaloo-arhiivinduse instituudi, juunist 1993 kuni juulini 1994 teenis aega õhutõrjevägedes valveroodu laskurina.
Justkui tavaline elulugu, kus mitte miski ei ennusta kurikuulsa terroristi staatust. On aga siiski andmeid, et õppimine ajaloolaseks ja arhiivinduse spetsialistiks kulges veidi omapäraselt. Kas äkki võiks „õppepraktikaks" nimetada tema viibimist Dnestri-äärses Vabariigis juunis ja juulis aastal 1992? Ilmselt omandas ta ka mõningaid kogemusi 1992. ja 1993. aastal Bosnias... Tehti ju nendes piirkondades tol ajal tõepoolest ajalugu!
Samal ajal ilmuvad ka Girkini esimesed kirjatükid. Need avaldab ideelise stalinisti ja impeeriumimeelse Aleksandr Prohhanovi nädalaleht Zavtra ja selle eelkäija Den. Sinna kirjutab ka keegi Igor G. artiklitesarja pealkirjaga „Bosnia päevik". Muide, ajalehe juures tutvus Girkin ka Aleksandr Borodaiga, keda täna teame kui tunnustamata Donetski rahvavabariigi peaministrit.
Pärast instituudi lõpetamist ja diplomi kaitsmist leiame Girkini armeest. Sellele järgneb leping teenistuseks 166. kaardiväe motolaskur-üksikbrigaadis. Edasi osalemine esimeses Tšetšeenia sõjas. SBU versiooni kohaselt hakkas Girkini isiksus just pärast seda huvitama Venemaa eriteenistusi. Siis tuli teenistus erinevates sõjaväeüksustes.
GRU ja FSB
August 1996 kuni juuli 2000: sõjaväeosa 31763; juuli 2000 kuni aprill 2005: sõjaväeosa 78576; aprill 2005 kuni märts 2012: sõjaväeosa 36391. Erinevalt tavakodanikest ütlevad need numbrid spetsialistidele nii mõndagi. Leppigem aga siinkohal teadmisega, et Ukraina julgeolekuteenistus SBU nimetas Girkinit esmalt Venemaa relvajõudude peastaabi luure peavalitsuse GRU ja seejärel föderaalse julgeolekuteenistuse FSB kaastöötajaks.
Tõde võib olla vahepeal. Ilmselt on tõestatud Girkini kuulumine FSB-sse, kuid ametlikult läks ta sealt enne Krimmi ja Ida-Ukraina kampaaniat erru. Osa spetsialiste peab igasugust errumineku juttu naeruväärseks. Oletatakse, et Girkin anti lihtsalt ajutiselt laenule GRU-le, keda peetakse Krimmi ja Donbassi sõjalise operatsiooni üheks peakoordinaatoriks. Aga ega sellel ei olegi väga suurt tähtsust, missuguse eriteenistuse ülesandeid Girkin parajasti täidab.
Girkini auastme kohta pole samuti täit selgust. Ukrainlaste SBU nimetab teda järjekindlalt polkovnikuks. Samas on ka viidatud madalamatele auastmetele. Arvestades tema teenistust eriüksustes ja lahingukogemusi 16 aasta vältel, võib polkovniku auaste olla täiesti tõenäoline.
Girkinist saab Strelkov
1999. aastal saab Igor Girkinist äkitselt Igor Strelkov. Arvestades tema liitumist eriteenistustega, on see isegi loogiline. Augustis 1999 kirjutavad „erikorrespondendid" Aleksandr Borodai ja Igor Strelkov reportaaži Dagestanist Kadaari orust. Tuletame meelde, et Dagestani Buinaki rajoonis asuvas Kadaari orus kuulutasid islami äärmuslased vahhabiidid välja oma sõltumatu territooriumi džamaadi. Edaspidise jaoks on sellel oluline tähtsus, kuna vahhabiididele appi läinud legendaarse Tšetšeenia välikomandöri Šamil Bassajevi üksuse sissetung oli üheks oluliseks ajendiks teise Tšetšeenia sõja puhkemisel. Borodai ja Strelkov aga kirjeldasid, kuidas Venemaa sõjaväe- ja eriüksused viisid läbi vabbabiidide külades puhastusi, mis tegelikkuses tähendas nende täielikku hävitamist.
Võibolla just siis mõistis Girkin propaganda ja meedia tähtsust tänapäevastes relvakonfliktides. Ukraina julgeolekuteenistuse SBU terroristide pealtkuulatud vestlustest tuleb korduvalt välja fakt, et terroristid ja Venemaa meediaväljaanded teevad koostööd. Eriti tihedalt telekanal Life News ja ajaleht Komsomolskaja pravda.
Kohati tekib mulje, et nad täidavadki Girkini ainuisikulisi korraldusi ühe või teise sündmuse kajastamisel. Seega pole imestada, et Donetski ja Luhanski Rahvavabariikide eesotsas on suhtekorraldajad Moskvast. Vähem on teada fakt, et Girkin on ka ametlikult Abhaasias registreeritud Anna News korrespondent. See uudisteagentuur tegutseb ka Süürias ja on tegelikult eriteenistuste katuse all töötav propagandaprojekt.
Avalikkus ei tea ka palju Girkini „visiitidest" Lähis-Ida piirkonda. Selle tõestuseks võib siiski leida kaudseid märke tema sõnavõttudest Araabia kevade teemadel. Samuti oleme kuulnud Girkini põhjalikke teadmisi olukorra kohta Egiptuses, Liibüas ja Süürias. On märk seegi, et Girkini/Strelkovi koduleht internetis kannab sümboolset nimetust „Vene kevad". Saidil ilmutab ta terroristide sõjateateid Donbassist.
Pärast (Euro)Maidani sündmusi Kiievis ilmus Girkin välja Krimmi annekteerimise operatsioonis. Ta organiseeris võimu ülevõtmist ja kaitset kremlimeelsete separatistide liidritele. Girkin ei ole ise varjanud, et Slovjanskisse saabus ta Krimmist koos juba varem formeeritud üksusega ning enne roheliste mehikeste ilmumist.
Girkini „vägiteod" Bosnias ja Ukrainas
Ukraina sündmuste ajal on Bosnia ja Hertsegoviina ajakirjanduses ilmunud materjale Girkini võimalikust tegevusest Bosnia sõjas 1992. aastal. Väljaanne Klix avaldas foto 1992. aastast, millel on väidetavalt kujutatud noort Igor Girkinit laigulises vormis, automaat käes. Tema kõrval seisab aga tuntud kohalik terrorist Boban Inđić. Väljaande sõnul võib Girkin olla osaline genotsiidis ehk umbes 3000 rahuliku elaniku massimõrvas.
Sellele kahtlusele annab alust tõsiasi, et lehes ilmunud foto on tehtud Višegradis, kus etnilise puhastuse ohvriks langes üle 3000 kohaliku elaniku. Sajad naised vägistati, lapsed ja vanurid lukustati hoonetesse ja põletati elusalt. Üldse sõdis Bosnias serblaste enklaavi relvarühmitustes 700 vabatahtlikku Venemaalt.
Endine Bosnia armee ohvitser Aziz Tafro on aastaid uurinud Venemaalt saabunud vabatahtlike osalust sõjas ja etnilistes puhastustes serblaste poolel. Ta on selle kohta avaldanud raamatu, kus toob esile 37 vene vabatahtliku nimed. Tafro kinnitab, et Girkin osales lahingutegevuses Bosnias serblaste poolel. Tema andmetel sõdis Girkin esmalt Višegradis ja hiljem viidi üle Sarajevosse.
Hiljuti rääkis Vene inimõiguslaste pressikonverentsil kodanikuvabaduste keskuse esindaja Maria Tomak inimröövidest Ukrainas, mis on praeguse kriisi juures täiesti uus probleem. Inimeste röövimised ja kadumised algasid juba Krimmi annekteerimisel. Tomaki sõnul on see teise Tšetšeenia sõja pärand. Ja selle pärandi kandja Ukraina idaosas on loomulikult Girkin/Strelkov.
Ilmselt jäävad just Girkinist Ukrainas asuvasse Slovjanski linna maha surnuks piinatud rahulike elanike massihauad. On raske meie „kangelasele" ette kujutada muud kohta, kui Haagi sõjakurjategijate süüpink.
