„Tegelikkuses kohustaks juba Euroopa Liidu Lissaboni lepe Soomet näiteks Eestit sõjaliselt abistama, kui riiki rünnataks. Seetõttu tuleb mõelda, kas Soome on avalikult valmis osalema [NATO] kollektiivkaitse õppustel,“ kirjutab Salonius-Pasternak Uusi Suomi vahendusel.
Nii Eesti kui ka Soome on Euroopa Liidu liikmed ja alluvad seega Lissaboni leppe abiandmisdeklaratsioonile, kuigi üldiselt leitakse, et see deklaratsioon ei tähenda siduvate sõjaliste julgeolekugarantiide andmist.
Salonius-Pasternaki sõnul on NATO-s praegu suure murrangu aeg, sest külma sõja järgne kriisireguleerimisele keskenduv ajajärk on lõppenud. Afganistani märkimisväärne kriisireguleerimisoperatsioon on lõppenud ja samal ajal on NATO õppuste rõhuasetus Salonius-Pasternaki sõnul juba liikunud kollektiivkaitsele – Põhja-Atlandi harta artikli 5 realiseerimisele.
Uurija sõnul annavad sellest tunnistust muu hulgas NATO viimastel aastatel Läänemerel korraldatud õppused, mis on olnud suurimad pärast külma sõda. 2013. aasta õppustel Steadfast Jazz osales ka Soome.
Salonius-Pasternaki sõnul arutab kaitseallianss septembrikuisel tippkohtumisel kollektiivkaitse tugevdamist.
Need kavad on Salonius-Pasternaki sõnul vastus Venemaa agressiivsele sõjalisele tegevusele.
„Kõik see mõjutab Soome riigikaitset ja suhteid NATO-ga. Muutus võib olla ohtlik parteide ja kaitsejõudude sisepoliitilistest põhjustest johtuvale vaikimisele selle kohta, millist koostööd on Soome viimastel aastakümnetel NATO-ga teinud. Sellele pühendunud juhtidelt nõutaksegi varasemast avatumat kõnet NATO ja selle rolli üle Soome riigikaitses,“ kirjutab Salonius-Pasternak.
Soomet näeb Salonius-Pasternak kõõlumas tara otsas, mis laguneb raha puudusel alt ja mille ümber maa liigub rohkem kui viimase mitmekümne aasta jooksul.
