Lugeja: solvamine ja solvumine peaksid olema inimõigused!
Ennast tundev isiksus, kes teab, kes ta on, on piisavalt tugev, et taluda igasugust kriitikat – nii põhjendatud kui ka põhjendamatut. Kui kriitikal on alust, siis tuleks sellest õppida. Kui sellel aga alust ei ole, siis pole ka mõtet sellest välja teha. Nii suhtub kriitikasse terve mõistusega inimene.
Kahjuks ei soosi meie tänane ülisalliv ja iga kriitika osas ülitundlik ühiskond tugevate ja tervete isiksuste kujunemist. Ükskõik, mida sa ütled või teed, ikka leidub keegi, kes tunneb end sellest puudutatuna ja solvub. On olemas terve plejaad igasuguseid vähemusi, kes lausa otsivad põhjusi solvumiseks, et siis süüdlasi avalikult risti lüüa. Parem on, kui sul oma arvamus puudub ja oled vait või ulud koos huntidega, nii nagu peavooluideoloogid ees teevad.
Kõnekaks näiteks sõnavabaduse ja arvamusvabaduse puudumisest Eestis on ajakirjanduses vohav homopropaganda. Ajakirjandus, mis peaks ju olema erapooletu info kajastaja ja vahendaja, on selgelt valinud poole, eirates või rünnates lausa naeruväärsusse kalduva fanatismiga neid, kel on siin oma ja erinev arvamus. Sellega on Eesti meedia in corpore valinud poole, surmanud igasuguse arutelu ja läinud vastuollu ka rahva enamusega. Palun tehke avalik ja aus küsitlus, kui te mind ei usu!
Me näeme paljudes lääneriikides, kuidas inimesed paaniliselt väldivad teatud tabuteemasid. Nende silmis on õud, sest sa ei tohi midagi öelda immigrantide, homoaktivistide, neegrite ja teiste "väljavalitute ning puutumatute" kohta. Isegi kui su seisukoht on põhjendatud faktide ja statistikaga, saab sind süüdistada mittesallivuses, vihakuriteos ja rassismis. Selline elu pidevas hirmus ei erine eriti Põhja-Koreast.
Keda me siis tahame kasvatada? Kas pidevalt solvuvaid tossikesi või terveid isiksusi, kes suudavad olla üle sellest, et kellelgi on nende omast erinev seisukoht või keegi neid põhjendamatult kritiseerib?
Solvamine ja solvumine peaksid olema lahutamatult inimõiguste osaks. Ma võin sind solvata ja sina võid solvuda, kui sa tahad. Aga võid ka mitte solvuda. Kuid mul võib ka õigus olla ja sa lihtsalt ei taha tõtt tunnistada. Igaüks suhtugu nii, nagu ta tahab. Kõike ei saa seadustega reguleerida. Tugev isiksus teab ise, kes ta on, ja ta väärtus ei seisne teiste arvamuses – see peaks olema meie ühiskonna juhtmotiiv sõnavabadust käsitledes.
