Lugeja: rahahunnik Raekoja platsil tahab jagamist
Seda arvamust ajendas mind kirjutama härra Avo Kulli pretensioonikas väide, et ta teab rahast kõike. Mulle sellised kategoorilised avaldused üldiselt meeldivad, sest kuna absoluutseid asju universumis ei ole, on juba taolisse teemapüstitusse kirjutatud sisse loogikaviga, mis omakorda avab ukse arutelu tekkeks.
Praegu kirjaniku- ja aednikuametit pidav ärimees naeruvääristab oma teostes endist ühiskonnakorraldust ja ülistab vabadust, mis meile hiljuti sülle langes, samas kui paljud lugejad näevad uut riigikorda pigem vaesuse ja ebavõrdsuse allikana. Paradoksaalsel moel on mõlemal poolel õigus.
Võib-olla on raha olemuse piltlik lahtikirjutamine kellelegi õpetlik, seega lubagem lihtsuse huvides vaadelda kogu riigis olevat raha reaalse füüsilise rahahunnikuna. Olgu see siis näiteks sisemajanduse kogutoodang. Riigi üks ülesandeid on seda rahahunnikut laiali jagada.
Varem, ENSV ajal, asus rahahunnik partei tagatoas ning väike hulk inimesi otsustas, kuidas on seda kõige parem jagada. Kõigile anti sealt enam-vähem võrdne peotäis vahendeid. See on kõige lihtsam moodus, sest nii ei pea kellegi täpset panust ühiskonda välja arvutama, pealegi oleme kõik ühtmoodi inimesed, kes tahavad normaalselt ära elada.
Kõlab mõistlikult ja inimlikult. Kogu kommunistlik ideoloogia on algupäraselt mõistlik ja inimlik. Probleem on aga selles, et inimeste panus ühiskonda ei ole isegi mitte ligilähedaselt võrdne. See erineb kümneid ja sadu kordi. Seega on kõigile samaväärse rahasumma jaotamine paljude inimeste suhtes ülekohtune ja demotiveeriv.
Tekib kiusatus teha vähem, kuid tehes vähem, kahaneb hunnik, millest raha võetakse. Iga aastaga on üha vähem jagada. Siinkohal on autoril kindlasti õigus. Ühiselt loodud hunnikust võrdselt raha laiali kandmine on rumal mõte.
Kui te olete hea saagiga kartulikasvataja, aga teie naabri põld on umbrohus ja satikaid täis, kas oleksite siis nõus sügisel mõlemad saagid ühte hunnikusse asetama ja naabriga võrdselt ära jaotama? Mitte kõik, kelle põld vähe saaki annab, ei ole lohakad põllumehed. Mõni lihtsalt ei oska kartulit kasvatada ja mõni jõuab vähem kartulit kasvatada, kuna tal on vähem pereliikmeid abiks. Pole ju õiglane võtta nendest kahest saagist aritmeetiline keskmine ning siis selle alusel saak laiali jagada? Rahaga on täpselt samamoodi.
Nüüd, vabariigi ajal, asub rahahunnik põhimõtteliselt Raekoja platsil ning suurel hulgal inimestel lubatakse sealt võtta raha sisuliselt oma äranägemise järgi. Riigi ülesanne ei ole enam niivõrd raha jagamine, kuivõrd pigem silma peal hoidmine, kuidas inimesed endale hunnikust ise raha võtavad.
Teisisõnu otsustab nüüd suur hulk inimesi, mis on neile endile parim raha jagamise viis. Kõlab üsna loogiliselt, et kui Raekoja platsil asuvast rahahunnikust võib, järgides teatud mängureegleid, võtta nii palju raha, kui vajalikuks peetakse, võtab keegi üsna palju ja mõnele teisele jääb üsna vähe. Nii on õigus ka autori vastastel: ühe vabadus külvab tõepoolest teisele suhtelist vaesust.
Veel hellitab autor end ideega iseseisvumise protsessist kui "võimaluste ajast", mil raske tööga sai kindlustada kogu eluks rahalise sõltumatuse. Siinkohal vaidleksin vastu. See, mis juhtus, oli revolutsioon. Ühel hommikul sai rublast kroon, kuid rahahunniku suurus küll üleöö muutuda ei saanud. Muutusid vaid sellest võtmise reeglid.
Aktiivsetele inimestele jagati poolmuidu kätte metsad, maad, tehased ja seadmed. See ei ole halvustus. Muud varianti ei olekski olnud, et riiki uuesti toimima saada, kuid oluline on mõista, et rikastumine ilma sisulise innovatsioonita oli oluliselt lihtsam kui nüüd. Kui pärast revolutsiooni tuli olla "jaol", kui jagati tehaste võtmeid, ajada punt tuttavaid kokku ning korraks omanikuta jäänud ettevõtte korstnad uuesti suitsema panna, siis nüüd on sama tulemuse saavutamiseks tarvis leiutada Skype.
Seoses rahahunniku üleviimisega partei tagatoast Raekoja platsile ja mängureeglite muutmisega on tarvis ka uutmoodi suhtumist rahasse, et jõukamaks saada. Nimelt tuleb igaühel olla rahahunniku jaotamisel ise aktiivsem. Algelises vormis on seda väga lihtne teha. Näiteks palgaline kingsepp, kes ei ole rahul, et talle jääb hunnikust ainult 3 eurot tunnis, võib end registreerida FIE-ks ja teha juba homsest täpselt sama, mida seni, kuid küsida hunnikust näiteks 6 eurot senise 3 asemel.
Oma kogemustest võin rääkida, et abiks ei ole mitte ainult otsene kauplemisega seotud aktiivsus, vaid igasugune ühiskondlik aktiivsus: kuulumine mitmesugustesse gruppidesse, õppimine, suhtlemine ja mõtlemine. Selline aktiivsus saab varem või hiljem premeeritud suurema peotäiega rahahunnikust. Julgegem olla aktiivsed!
