Lugeja: Eesti vaesuse kolm põhjust – teine osa

Minu hiljuti avaldatud artiklile "Eesti vaesuse kolm põhjust" ilmus hulgaliselt vastukaja. Eriti vihased olid õpetajad ja arstid, kellele tundus ekslikult, nagu ma nende tööd ei väärtustaks. Töö väärtustamine ja väärtuste loomine on aga kaks ise asja. Alustan mõne väärarusaama ümberlükkamisest: raha ei trükita trükikojas, trükikojas trükitakse paberile numbreid.

Sellise paberi väärtus iseenesest on ümmargune null, sõltumata numbritest, mis sinna peale on trükitud. Et see paber muutuks rahaks, tuleb sellele omistada väärtus. Seda saab aga teha vaid tegelikke väärtusi luues ja omades. Lihtsustatult öeldes: kui poleks mingisuguseid kaupu, teenuseid ega püsiva väärtusega objekte ehk teisisõnu väärtusi, siis poleks rahaga midagi peale hakata ja sel puuduks igasugune väärtus.

See kehtib mõistagi ka elektroonilise raha kohta, isegi veel rohkem, sest kui väärtusetuks muutunud paberiga saab ehk veel midagi pühkida, siis elektrooniline raha on vaid numbrite rida serveri kõvakettal.

Üks kommentaator ironiseeris tabavalt, et ostis oma väärtusetu raha eest 90ndatel sada hektarit põllumaad ja nüüd on selle maa väärtus palju suurem, seega tegi ta oma väärtusetu rahaga väärtusliku tehingu. Just täpselt nii ongi: see inimene vahetas oma väärtusetu paberi millekski tõeliselt väärtuslikuks, mille väärtus on püsiv, ja tegi seeläbi hea tehingu – kui ta oleks raha niisama alles hoidnud, siis ta sama raha eest enam seda maad ei saaks, sest raha oleks kaotanud suure osa oma väärtusest.

Teine lihtne näide raha väärtusetuse kohta: vanemad inimesed ehk mäletavad, kuidas vene ajal korjati raha n-ö sukasäärde, näiteks maja või auto ostuks. Kui vene aeg otsa sai, lõppes otsa ka rubla väärtus ja aastaid kogutud säästude eest sai osta kotitäie saiakesi. Ei tasu arvata, et sellist asja enam ei kordu.

Nüüd õpetajate ja arstide juurde. Mõlemad on väga väärtuslikud ametid, aga ma kordan, et kumbki ei tooda otseselt mingisugust reaalset väärtust. Seevastu loovad mõlemad lisandväärtust, ent nagu sõnastki aru saada, peab kõigepealt olemas olema see tõeline väärtus, millele siis lisandväärtust saab juurde toota.

Õpetajad õpetavad välja uusi ilmakodanikke, kes seejärel suudavad loodetavasti toota rohkem ja efektiivsemalt reaalseid väärtusi. Arstid hoiavad rahvast tervena ja pikendavad eluiga, mistõttu jällegi väärtuste loomise efektiivsus ühiskonnas kasvab. Ent kui kõik oleksid vaid arstid ja õpetajad, siis võiks ju õpetaja arsti õpetada ja viimane vastutasuks õpetajat ravida, aga palka ei saaks kumbki, sest reaalseid väärtusi ehk raha ei toodaks keegi.

Selleks, et lisandväärtuste loojatele saaks palka maksta, peab olema neist rohkem niisuguseid töötajaid, kes toodavad tegelikke väärtusi, mida saab kas otseselt elus kasutada või eksportides rahaks muuta.

Põllumees, kes kasvatab enda perele kõik vajaliku, toodab reaalset väärtust – toitu – ja saab teoreetiliselt hakkama ilma õpetajate ja arstideta, aga õpetajad ja arstid ilma põllumeesteta hakkama ei saa, sest keegi peab ju toitu kasvatama.

Tegelik ühiskond on tänapäeval muidugi palju keerulisem ja ei saa me päriselt hakkama ei arstide, õpetajate ega bussijuhtideta. Tuleb lihtsalt analüüsida ja endale selgeks teha, kust kohast tuleb nende ja kõigi teiste lisandväärtuse loojate palk, ja siis saab igaüks aru, et vaja on toota reaalseid väärtusi, mida saab näiteks eksportida ja rahaks muuta, et see raha hiljem õpetajatele ja arstidele palgana välja maksta.

Lõpetuseks tahan detailsemalt lahti seletada kogu läänemaailma vaesuse peamise põhjuse ehk raha väärtuse puudumise. Üks kommentaator ütles tabavalt, et raha tehakse pangas. Kurioossel kombel tabas ta naelapead. Tegelikult on raha "tegemise" õigus ainult riikide valitsustel ja keskpankadel, aga seda reeglit eiratakse julmalt. Kuidas siis pangad raha teevad?

Pangad annavad välja laene, mõistagi intressidega, kuid seaduse järgi on neil kohustus omada vaid teatud osa väljalaenatavast rahast. Jutt ei käi mõistagi paberrahast vaid tagatud rahast. Seega laenatakse välja raha, mida tegelikult ei ole olemas. Kui see intressidega tagasi makstakse, siis laenatakse tekkinud raha, millel pole tegelikult mingisugust katet, uuesti intressidega välja, ja nii see skeem kordub, tekitades järjest uut raha, mida tegelikult ei eksisteeri, kuna sellel pole mingisugust püsiva väärtusega tagatist.

Kui ühel hetkel kriitiline mass laenusaajaid enam laenu tagasi maksta ei jõua, on kogu süsteem upakil, nagu juhtus mõned aastad tagasi. Ainult riigipoolsete survemeetoditega, nimelt uut katteta raha juurde väljastades, õnnestus kõige hullem ära hoida.

Kurioosne on veel fakt, et sellise skeemi puhul on väljastatud laenude kogusumma alati suurem kui tegelikult eksisteeriva raha hulk. Ehk siis kõiki laene poleks lihtsalt võimalik tagasi maksta. Kogu selline niinimetatud majanduskasv põhineb katteta laenudel.

Mõistagi on selline mitte millestki raha tekitamine kuritegelik ja viib kindlalt uute majanduskriisideni. Lahendus, kuidas sellest pääseda, on tegelikult lihtne:

A) Kogu ringluses oleval rahal peab olema reaalne tagatis, mille väärtus ei saa üleöö olematuks muutuda.

B) Välja tohib laenata ainult seda raha, mis on tegelikult olemas.

Kuni need kaks punkti pole täidetud, on igasugune lootus majanduse püsivasse stabiilsusesse ja raha väärtusesse enesepett.