Lugeja: tegime Balti keti jaoks oma sildi, aga Leedu lipuvärvid joonistasime vales järjekorras

Olin Balti keti ajal 18-aastane Valgamaa tüdruk. Kogu tärkava vabadusega seotud tegevuste ja ürituste komplekt oli sel ajal minu ja mu kahe sõbranna jaoks väga põnev ja erutav. Olime elevil ka Balti ketti minemisest. Katsusime teha plakateid, et olla selles suures massis nähtavad. Et oleks võimalikult nagu päris plakat.

No mida sa maakodust leiad, kui vaja on plakatit teha... Parema puudumisel võtsime voodilina ja joonistasime sinna rasvakriitidega peale ühte kimpu kolme Balti riigi lipud. Maru palju pidi rasvakriiti kangal nühkima, et midagi nähtavat peale jääks.

Loosungit me siiski ei saanud – kuskilt ei leidnud sobivaid puitvardaid, millega kangast üleval hoida, niisiis jäi ainult see lina. Igaks juhuks võtsime kaasa ka paarimeetrise musta atlasspaela – mõtlesime selle kuhugi riputada.

Midagi vist kirjutasime ka, ma täpselt ei mäleta. Meil kellelgi polnud täpselt meeles, mis järjekorras olid Leedu lipul värvid punane, kollane ja roheline. Ma ei mäleta, mis järjekorras me need lõpuks värvisime, aga igatahes kohapeal selgus, et olime need ikka vales järjestuses pannud.

Alevikust läksime Balti keti juurde kohaliku asutuse bussiga. Meile määratud koht oli Karksi-Nuia ja Läti piiri vahel. Neid, kes tahtsid piiril lätlase käest kinni hoida, oli palju. Seal oli kett mitmekordne.

Meie jäime piirist umbes viie kilomeetri kaugusele. Seal oli rahvast hõredamalt ja nii kulus meie plakat marjaks ära, et täita ketis inimestevahelisi lünki. Lünki täitsime ka musta paelaga.

Seisime kruusatee servas põldude vahel ja keti ees tee peal oli kellegi transistorraadio. Mäletan, et kuulasin Marju Lauristini kõnet. See läks väga korda ja liigutas.

Minu meelest lõppes see üritus liiga ruttu. Oleks veel tahtnud olla "tegija".