Metsaülikool: noori aitaks raamatute juurde tuua kirjandustundides filmide vaatamine

Marju Lauristin avas kolmapäeval alanud Metsaülikooli eile ettekandega sellest, millised kultuuritarbijad on tänased eestlased. Loengule järgnenud paneelis leiti ühiselt, et Eesti haridussüsteemi võimetus käia kaasas senise tekstipõhise kultuuritaju muutumisega audiovisuaalseks ähvardab meid tõsise kultuurikatkestusega. Ühe võimaliku lahendusena nähti haridussüsteemi muutmist.

Ehkki Eurobaromeetri uuringutele toetudes on Eesti võrreldes Euroopa Liidu keskmisega üsna kõrge kultuurihuviga riik, on Lauristini hinnangul probleemiks uute põlvkondade kängu jäänud kultuuritarbimine.

Kõige rohkem tegi Lauristinile muret uuringust nähtuv raamatute tarbimise langus. „17% inimesi ei olnud küsitlusele eelneval aastal ühtegi raamatut lugenud, 1-2 raamatut on enda väitel lugenud 27%. See tähendab, et 44% eestlastest pole just eriti raamatu kaudu kultuuriga kontaktis olnud, mis erineb drastiliselt pildist 80ndail. Üle 10 raamatu aastas on lugenud 22,4% vastanuist,” tõi Lauristin enda ettekandes välja.

Lauristin rõhutas, et hariduse roll kultuuritarbimisel on ülioluline. „Kultuuriõpetus koolis ei ole kohanenud uue keskkonnaga, kus raamatu juhtiv roll ei ole koolis enam endastmõistetav. Pigem on uue põlvkonna jaoks endastmõistetav puutetundlik tehnoloogia. Võimetus selle muutusega kaasas käia ähvardab meid väga tõsise kultuurikatkestusega, mida saab ehk vältida läbi hariduse muutuse. Teine väga suur teema on rahvusliku identiteedi küsimus. Noorte jaoks ei seostu kultuuritarbimine rahvusliku identiteedi kujundamise ja hoidmisega. Seni on see väga sõnapõhine olnud. Nüüdseks on rahvusliku identiteedi tüvitekstiks muutnud laulupidu ja kirjanduse roll on drastiliselt vähenenud. Kui me ühist rahvuslikku identiteeti läbi kirjasõna ei värskenda, võib karta, et see kapseldub ja konserveerub,“ rääkis ta.

Filmid raamatute asemel

Loengule järgnenud paneelarutelus liitusid Lauristiniga Sirbi peatoimetaja Ott Karulin, venekeelse kultuuriajakirja Plug vedaja Olesja Rotar ja kirjanik Jan Kaus. Karulin tõstatas küsimuse, kas oluline on see, et noor inimene võtab kätte raamatu ja loeb seda, või see, et ta omandab maailma tõlgendamise võime, kahtlemise oskuse. „Millist meediumi seejuures kasutatakse, on põlvkonniti erinev. Me ei peaks vanast kinni hoidma, peaksime selle muutusega kaasa käima, kuitahes võõras see vanemale põlvkonnale ka tundub,“ rääkis ta. „ Seda, et noored eelistavad teksti põhjal loodud filmi algsele raamatule, tuleks hariduses kasutada. Saaksime tuua noori filmi kaudu raamatu juurde, sest sõna on digitaliseerinud, see ei ole ära kadunud,“ rääkis Karulin ja rõhutas, et tehnoloogia on õppeprogrammides täiesti alakasutatud.

Karulini toetas ka Kaus, kes leidis, et filmikunst võiks aidata tasandada kultuurikatkestust, mis võib kaasneda transformatsiooniga sõnapõhisest digipõhiseks. „Filmis transformeerub vorm, aga idee sageli püsib. Suur osa Eesti filmikunstist on kirjandusklassika ekraniseeringud. On nii- ja naasuguseid erineval tasemel asju, aga on ka palju suurepäraseid õnnestumisi, kus algteose idee elab edasi,“ rääkis Kaus.