Troitski, Rubinstein, Tširikova: kritiseerime Venemaad, kuna armastame teda väga
Reedel toimus Käsmu kaptenikülas Avatud Eesti Fondi eestvedamisel järjekordne üritus arutelusarjast «Venemaa Hääled», mille külalisteks olid seekord literaat ja luuletaja Lev Rubinstein, keskkonnaaktivist Jevgenia Tširikova ning ajakirjanik, muusikakriitik ja õppejõud Artemi Troitski. Käsmu rahvamajas täissaalile läinud vestlust juhtis ajaloolane David Vseviov.
Arutelu keskpunkti tõusis Venemaa ja Ukraina teema. Troitski märkis, et Ukraina ja Krimmi konflikti kõrgetesse toetusnumbritesse Venemaal tuleks suhtuda kriitiliselt. «Meenutage Brežnevi ajajärku ja kujutage endale nüüd ette, et teie ukse taha ja koju tulevad sotsioloogid, kes hakkavad uurima, kas te ikka toetate Leonid Iljitši poliitikat ning kas Nõukogude Liit peaks Afganistani sisse tungima? Peaaegu igaüks - peale veendunud opositsionääride - vastaks, et annavad sellele oma heakskiidu. Inimestel on lihtsalt hirm, nad tahavad vaikselt ja rahulikult edasi elada,» sõnas Troitski.
Selle kõrval tõi Lev Rubinstein esile Putini-meelsete toetajate tõusu keskmisest kõrgema haridustasemega venelaste seas. «Et võim niimoodi Venemaal käitub, ei üllata kedagi. Mind hämmastab hoopis võimulolijate käitumise heakskiit intelligentsete inimeste poolt. Tekib tunne, et tsiviliseeritus on kui ebamugav, ent parajasti moes olev jalanõu. Kui aga tema aeg on möödas, siis loobutakse sellest suurima heameelega. Tsiviliseeritus on haprus, mida on kerge hüljata ja uuesti metsikuks muutuda,» lausus Rubinstein.
Jevgenia Tširikova juhtis tähelepanu, et suurvenelike meeleolude tõusu taga on paljuski süsteemne ja väga tugev massipropaganda. «Kui eurooplasele näidata mõnd pooletunnist riigitelevisiooni saadet, tabab teda õud ja arusaamatus. Samasugust programmi aga aasta-aastasse jälgides ning kõrvale muud infot omamata, hakkavad arusaamad murenema,» lisas ta. Arutledes Maidani ning selle kordumise võimalikkuse üle Punasel Väljakul, leidis Tširikova, et Krimmi annekteerimine ning sõjalise konflikti õhutamine Ida-Ukrainas on omavahel otseselt seotud. «Kiievi sündmused hirmutasid Putinit, kuna eeskuju võib olla nakkav. Seetõttu otsustas ta lõhkuda Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja ujutada Ukraina idaosa üle verega. Ma kardan, et ukrainlased ei andesta seda meile mitte iialgi.»
Lev Rubinstein nimetas Venemaad ja Ukrainat «siiami kaksikuteks». Tema arvates näitas Maidan venelastele, et Ukraina on siiski eraldiseisev riik ja mitte Venemaa osa. «Paljud inimesed Venemaal tundsid, et ühes sellega kaotavad nad osa oma identiteedist,» märkis ta. «Vaatamata sellele, et propaganda käsitleb Maidani-sündmusi venevastase nähtusena, on see olemuselt hoopis anti-sovjetlik. Ukrainlased otsustasid lõpu teha sellele mentaliteedile, mis on nii tugevalt juurdunud vene ühiskonnas. Maidan oli suurepärane eeskuju vabast omaalgatusest, isiliku ja kollektiivse vabaduse manifestatsioonist,» lisas Rubinstein.
Artemi Troitski leidis, et Maidani kordumine Venemaal on ebatõenäoline ning võimuvahetus leiab aset pigem «paleepöörde» kaudu. «Venemaa enda ajalugu pakub mitmeid võimalikke stsenaariume — keiser Paul I mõrvamisest Nikita Hruštšovi vaikse, kuid kindla võimult eemaldamiseni või Boris Jeltsini sobivalt varajase erruminekuni,» meenutas Troitski. Ta lisas, et aruteluringis osalejate kriitiline suhtumine Putinisse ja tema võimu ei tähenda, et see suhtumine kandub üle kogu Venemaale. «Vastupidi, me armastame Venemaad väga. On tõeliselt valus vaadata, kuidas praegune võim teda hävitab,» lausus ta.
