Lugeja: oma maa on nagu tüütu lemmikloom

Pole paremat kohta siin ilmas kui kodu. Olgu ta siis kahetoaline korter äärelinnas või eramaja kenas vaikses kohakeses – oma kodu on meile ikka armas. Olgu ta siis üks või teine, mõlemal on omad plussid ja miinused. Korter on küll mugav, kuid ka igav. Maa- ja majaomanikuna on sul rohkem vabadust, kuid ka rohkem tegemist.

Vahel tekib isegi tunne, et oma maa on nagu üks tüütu lemmikloom, kes vajab pidevat hoolt ja armastust.

Nii kulutavadki maaomanikud suurema osa ajast, mida nad võiksid kasutada maa ja maja pakutavate vabaduste nautimiseks, hoopis oma valduste eest hoolitsemisele. Küll on vaja uuesti mõni sein värviga katta, muru pügada, hekki lõigata, aiamaad rohida ja mida kõike muud maa- ja majaomaniku tiitel veel päevaplaani ei lisa.

Sedasi jääbki vahel mulje, et maainimeste suvepuhkus ei ole mitte puhkus vaid pidev jagelemine oma "tüütu lemmikloomaga". Kõik on täpselt nii nagu Anton Hansen Tammsaare aegumatus romaanis "Tõde ja õigus", kus oma "tüütu lemmikloomaga" maadlesid Andres ja Pearu ja kõik teised talupidajad. Rüga tööd teha palju tahad ja jaksad, aga maa vastu sa ei saa. Tal on alati sulle midagi varuks.

Paljudele muidugi meeldibki üle kõige oma kodu eest hoolt kanda, ja on hea vaadata, kuidas inimesed, kellele see võib-olla nii väga ei meeldi, siiski ka oma sünnikoha eest hoolt kannavad, mitte ei jäta seda unarusse. Lähevad küll külmaperioodiks linna tööle, kuid tulevad suviti ikka tagasi ja kannavad oma lemmiku eest hoolt, mõistes, et kuigi ta on tihti tüütu, on ta ikkagi armas.

Nii tunnen ka mina. Vahel tulebki mõte, et oleks palju parem korteris elada, kuid siis järele mõeldes: siin on just kõige parem. Inimesed tahavad ikka ainult seda, mida neil ei ole, ega hinda seda, mis neil juba on, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkan ma oma "tüütut lemmiklooma" armastama. Seda ma tean, sest kuigi ta on paras tüütus, on ta ikkagi mulle armas.