Reisija: läksin bussi pealt maha, käisin vahepeal Selveris ja jõudsin järgmisesse peatusesse jalgsi samal ajal kui buss!
Eile õhtupoolikul töölt koduteele asudes sain kõigepealt kena üllatuse osaliseks – kell 17:07 Olümpia hotelli peatusse jõudma pidanud buss number 23 oli täpselt õigel ajal kohal. Lisaks oli tegu suure lõõtsbussiga, mis tähendas, et esimest korda mitmete kuude jooksul ei olnud ma tunnistajaks sellele, kuidas inimmassi bussi seinte vahel lömastatakse.
Buss läks küll täis – istmed täitusid juba Estonia peatuses ja pinkidevahelistel aladelgi seisis rohkelt rahvast, aga vähemalt oli reisijail hingamisruumi. Lausa õudne on mõelda, et tavaliselt peab sama rahvahulk ennast väiksesse bussi mahutama. Ime pole, et kõik peale ei mahu.
Ka paar minu ees istuvat prouat olid muutust tähele pannud. Üks neist ütles heakskiitvalt, et suur buss on sellisel kellaajal igatahes mõistlikum. Teine proua nõustus tulihingeliselt ja rääkis, et eelmisel päeval olevat väike buss juba Koidu peatuseks nõnda täis olnud, et sealt ükski inimene peale ei mahtunud.
Esimene proua lisas seepeale, et 17:07 Olümpia hotelli juurest väljuva bussiga on küll kitsad lood olnud, aga järgmised kaks, mis väljuvad vastavalt kell 17:20 ja 17:34, on veel hullemad. Selleks ajaks olevat töölt tulijaid nii palju, et väikesed bussid on rohkem piinamasinad kui transpordivahendid.
Seda vestlust tahtmatult, aga ometi huvitunult pealt kuulates jälgisin ka seda, kui hästi meie buss graafikus püsib. Peab tunnistama, et püsis üsna hästi, kui viimaste päevade hilinemisi silmas pidada. Aga seda ainult kuni Västriku peatuseni. Edasi nii hästi ei läinud.
Kui buss Västriku peatusest sõitu alustas, kuulsin mitmeid reisijaid nördimusest oigamas. Vaatasin huviga bussi esiaknast välja ja nägin pahameeletormi põhjust: ees ootas ummik, mis algas Västriku ja Marsi peatuse vaheliselt alalt ja kestis kuni Tondi-Tammsaare ristmikuni.
Isegi tavaolukorras on kõnealuse ristmiku ületamine antud suunalt äärmiselt aeglane tegevus. Tondi tänavalt Rahumäe teele sõita soovivad liiklejad peavad arvestama, et korraga saab ristmiku ületada vaid kaks autot – rohkem rohelist tuld pole selle suuna liiklejatele jäetud. Sel põhjusel võib siin väga tihti näha punase tulega ristmikku ületavaid autosid, kes sellega teisedki ohtu panevad. Seega pole imestada, et minu kaasreisijail ummikut nähes tuju kehvaks läks.
Kuna minul oli niikuinii Tondi Selverisse asja, siis otsustasin bussist väljuda Marsi peatuses, mis pole sugugi mu kodupeatus. Olin kindel, et liigun bussist kiiremini. Jalutasin rahulikult Selverisse ja ajasin oma asjad ära. Sama rahulikult jõudsin ületada jalgsi Tondi-Tammsaare ristmiku. Teisel pool ristmikku asuvasse Tuisu peatusse jõudsin enne bussi. Minu vaesed kaasreisijad pidid kogu selle pika aja ootama ristmiku ületamist.
Kõnealune buss number 23 pidi jõudma Tuisu peatusesse kell 17:34. Tegelikkuses jõudsime sinna, mina jala ja buss ratastel, kell 17:49. Kui ülejäänud teekonna mõneminutiline hilinemine maha arvestada, siis on lihtne arvutada, et bussil kulus ühe ristmiku ületamiseks 10-12 minutit. Kusjuures tegemist ei ole kesklinnaga.
Vaid veidi hiljem koduaknast jälgides nägin, et järgmine buss jõudis peatusesse kell 18:00. Tegelikult pidi ta sinna jõudma kell 17:47. See tähendab, et Tondi-Tammsaare ristmiku ummik ei näidanud veel mingeid raugemise märke. Kui kauaks olukord nõnda halvaks jäi, ei oska siinkirjutaja kahjuks öelda.
