Sofi Oksanen: Venemaa on informatsioonisõja juba võitnud

Soome ja teised lääneriigid ei tunnista endale Venemaa tõelisi kavatsusi, ütles eesti juurtega soome kirjanik Sofi Oksanen neljapäeval Prahas toimunud seminaril Legacy of Totaliarism Today (Totalitarismi pärand tänapäeval).

Oksaneni sõnul on lääne meedia küsinud temalt korduvalt samu küsimusi: mida Putin tahab ja milline on järgmine riik, mis satub rünnaku alla? Keegi ei ole küsinud, millal Krimmi okupatsioon lõpeb ning selle küsimuse vaibumine sisaldab juba oletust, et Krimmi ei tagastata Ukrainale kunagi. Kas huvi kadumine tuleb sellest, et lääne uudisajakirjanduse traditsiooniline dramaturgia nõuab ettepoole suunatud tegevust, millest saab häid uudispilte, ja head peategelast, praegusel juhul president Vladimir Putinit, küsib Oksanen.

Venemaa alustas Oksaneni sõnul õhkkonna muutmisse panustamist Krimmi poolsaarel juba ammu ning keskendus lääne- ja Ukraina-vastasele kuvandimõjutamisele. Seda lääne meedia ei jälginud, kuid sellest oleks pidanud Oksaneni arvates rääkima vähemalt tagantjärele, sest lugejatele oleks pidanud andma informatsiooni ka selle kohta, et okupatsioon tähendab alati ka vaimset okupatsiooni.

Oksaneni sõnul on olemas kaudne oletus, et järgmine sihtmärk on juba olemas, me ei tea ainult veel, milline. Oksanen leiab, et Venemaa tahabki, et lääs tegeleks nende arutlustega, sest see tugevdab Putini müüti ja nii tekitatakse läänes ebakindluse ja ebastabiilsuse õhkkond.

Vaikne leppimine Krimmi okupeerimisega tekitab vältimatult küsimusi igas Venemaa piiririikide kodanikus: kas nii suhtutaks ka mõne meie riigi osa okupeerimisse?

Oksaneni sõnul on Venemaa piiririigid ja Nõukogude Liidu endised vabariigid enamasti väikeriigid, kus suurem osa lääneriikide kodanikest pole kunagi käinud ega oska neid isegi kaardilt leida. Selliste riikide pärast on raske muretseda ning pärast uudise kadumist ajalehtedest lepitakse sellega unustades.

„See, kuidas teised riigid suhtuvad Krimmi okupeerimisse, on sõnum meile, Venemaa piiririikide ja Ida-Euroopa riikide kodanikele,“ ütles Oksanen.

Oksanen leiab, et pärast Putini võimule tulekut on Venemaa pidanud sõda inimmeele vastu. Lääneliku väärtustemaailma, lääneliku meele ja läänelike väärtuste vastu. Putini klikk on nende vastu sõdinud juba pikalt.

Pärast võimuletulekut keskendus Putin Oksaneni sõnul kõigepealt riigi militariseerimisele. Algas ka Stalini rehabiliteerimine.

Ajal, kui Kreml hakkas panustama meediasse, olid lääne meediaväljaanded kriisis. Suleti Moskva büroosid ja kutsuti koju korrespondente. Venemaa meediaeelarve aga kolmekordistus. Palgati lääne PR-agentuurid.

„Venemaa president armastab rumalaid, armastab oma tervisega hädas olevaid inimesi, armastab alkohoolikuid ja suguhaiguste põdejaid, sest neid halba enesetunnet suurendavaid faktoreid puudutavad näitajad on Venemaal väga kõrged ja nendes ei ole tulemas muutust, sest raha ei suunata tervishoidu, haridusse ega infrastruktuuri. Raha suunatakse armeesse ja seda tegevussuunda õigustatakse läänega hirmutamisega,“ ütles Oksanen.

Moskva klikk on Oksaneni sõnul aru saanud, et Putinil ei tasu püüelda keeli oskavate ja maailma näinud linlike venemaalaste toetuse poole, keskendutakse konservatiivsete, eakamate rahvarühmade toetusele ja need võtavad riiklike kanalite propaganda kergesti omaks.

Samamoodi on Oksaneni hinnangul aru saadud, et füüsilise armee moderniseerimine on palju kallim projekt kui ajupesu.

„Kui Nõukogude Liidus õpiti teaduslikku kommunismi, siis Putini Venemaal aetakse pähe teaduslikku patriotismi,“ märgib Oksanen.

Pärast Putini võimuletulekut on propagandast ja informatsioonisõjast saanud akadeemiline teadusala. Viimastel aastatel on Venemaal asutatud mitmeid erinevaid sellega tegelevaid uurimiskeskusi.

Moskvas on Oksaneni sõnul teatud, et lääs usub uue Venemaa demokraatianäitemängu, sest lääs usub seda, mida on kõige lihtsam ja kergem uskuda, mis on kaubandussuhete seisukohalt kõige praktilisem, hoolimata faktidest ja ilmselgetest tõenditest. Moskvas oldi kindlad blufi õnnestumises, sest bluff on ka varem läbi läinud.

Ida-Euroopa ja Balti riigid on samal ajal langenud eri tasemel agressioonide ohvriteks juba aastaid, rääkimata Gruusiast, mille lääne orientatsioon Moskvale ei meeldinud. Moskva väidab, et need riigid on imaginaarsed riigid, millel ei ole õigupoolest õigust iseseisvusele. Balti riikide okupeerimise eitamine on olnud iseenesest selge liin.

Nõukogude Liit pühkis Oksaneni sõnul nende riikide ajaloo Euroopa kaardilt minema ja lõi õnnestunult maailma, mille kujutluses oli nende riikide kuulumine Nõukogude Liidu mõjupiirkonda loomulik. Sellist kolonialismi iseenesestmõistetavust ei lubata enam teistele endistele impeeriumidele. On täiesti võimatu kujutleda, et näiteks Saksamaa hõivaks teisele riigile kuuluva territooriumi ja põhjendaks seda sellega, et tegemist on põlise Saksa alaga.

Oksanen märkis, et läänes räägitakse endiselt Venemaa-ekspertidest, keda peaks seal olema palju, ning eriti Soome on tahtnud esineda Venemaad hästi tundvate inimeste maana. „Kui läänes oleks nii palju Venemaa-asjatundjaid kui lääs tahab näidata, kuidas on siis võimalik, et sissetung Ukrainasse tuli nii suure üllatusena?“ küsis Oksanen.

Venemaad juhivad Oksaneni sõnul KGB väljaõppe saanud mehed, kes on inimmeele alal professionaalid ja propagandaeksperdid. Nad on psühholoogilise sõja eksperdid. Nad teavad, kuidas inimese mõtlemine toimib ja kuidas uudiseid koostada. Nad teadsid, et Krimm ei suuda läänele pikalt huvi pakkuda, mis iganes seal ka ei juhtuks. Nad oletavad, et lääs ei võta õppust, sest ei ole ka varem võtnud.

Oksanen leiab, et üleolev suhtumine Ida-Euroopa riikide hoiatustesse Venemaa poliitika kohta räägib ka sellest, et lääneriigid on võtnud omaks vanad venestamisaegsed kujutelmad Ida-Euroopast kui mingite alamklassi inimeste elupaigast.

Ida-Euroopast ja Balti riikidest tulnud hoiatustesse on suhtutud kui trauma saanud patsiendi juttudesse. Samas on Oksaneni sõnul võimatu ette kujutada, et kui näiteks mõni juudiorganisatsioon pahandab haakristi avaliku näitamise peale, käsitletaks seda „holokaustijärgse stressina“.

20. sajandi domineeriv lugu kurjusest oli seotud Gestapo ja Natsi-Saksamaaga. 21. sajandi domineeriv lugu kurjusest läänes on seotud Al-Qaida ja Osama bin Ladeniga.

Oksanen märkis, et Moskva klikil on sellel maastikul läänes kerge tegutseda.

Nad on valged mehed ilma turbaniteta, nende naised ei kanna pearätte, vaid kõrgeid kontsi. Filmides on KGB mehed veidrad karvamütsidega tüübid Punasel väljakul ning Gulagi puudutavaid raamatuid loetakse vähem kui holokausti puudutavaid.

„Kui KGB oleks samamoodi hukka mõistetud nagu Gestapo või Al-Qaida, poleks Moskva silovikkide klikk kunagi võimule pääsenud,“ usub Oksanen. „Endised KGB mehed ei juhiks Venemaad ja Venemaa uus ülemklass ei oleks FSB. Et Venemaa kolonialismist ei räägitud meie õpikutes ja selle mehhanisme ei lammutatud, ei tuntud Venemaa postmodernset imperialismi ära siis, kui selle esimestele sammudele oleks pidanud tähelepanu pöörama. Olgu see näide sellest, et mineviku inimõigustevastaste kuritegude ja nende toimepanijate hukkamõistmine on alati tähtis, nagu ka nende tunnistamine.“