Tudeng küsib: mis mõttega täidetakse ühiselamud kohalike inimestega, kes saaksid ka vanemate juures elada?

Ühiselamukohta pole sugugi nii kerge saada, kui arvata võiks. Koha soovijaid on kohtadest tunduvalt rohkem ning need täidetakse kiiruse peale: kes ees, see mees. Nii mõnigi tudeng jääb ukse taha, sest koha sai sama linna elanik, kus asub ka ülikool, mis sest, et tal juba on elukoht – paari bussipeatuse kaugusel.

Kaugemalt tulnud tudengid peavad peavarju leidma kuskilt mujalt. Kui rahakotti puuga seljas ei ole, siis ei tule kõne alla ka korteri üürimine – soodsamad on juba suve alguses välja üüritud. Kinnisavaraportaalidesse on jäänud üpris krõbeda hinnaga korterid, mille üürimine käib enamikul üle jõu.

Lootma ei saa jääda ka sotsiaalmeedia abile. On kommuune, kus pakutakse tuba üürile ja need lähevad nagu soojad saiad. Enamasti kohtab ikkagi kuulutusi, kus otsitakse voodikohta. Kõige lõpuks jääb üle tutvusringkond ja kui seegi on kesine, siis on meeleheide kerge tulema.

Ülikool võiks ühiselamukohtade jaotamisel siiski arvestada ka tudengite varasemat elukohta. Milleks täita kohti tudengitega, kellel on teisigi võimalusi? Selles kohas ei peaks kehtima reegel "kes ees, see mees!"