Mupo ja politsei esindajad tunnistavad: pealinnas avalikku joomist keelav määrus ei muutnud sisuliselt mitte midagi
Kui jah, siis milline õiguslik alus sellel keelul on, kellel on õigus keelust üleastujaid karistada ning millised need karistused on?
Naisterahvas ei osanud mu küsimustele vastata ja ühendas mind hoopis politsei infoliiniga. Seal vestlesin teise toreda prouaga, kes tunnistas, et ka talle on olukord pisut segaseks jäänud. Muuhulgas tekitasid segadust küsimused: kas mingisugune avalikku joomist täielikult keelav määrus on üldse jõustunud, teiseks: kas seadus, mis keelab vaid teiste inimeste rahu rikkuda, on ülimuslik määruse suhtes, mis keelab joomise ka siis, kui kellegi rahu ei rikuta, kolmandaks: kellel on kohustus ja õigus selle eest inimestele trahvi teha: kas politseil või hoopis munitsipaalpolitseil? Küsimusi jäi õhku rippuma teisigi.
Selgeid vastuseid ma aga ei saanud ning lubasin asja edasi uurida. Püüdsin kõik tekkinud küsimused suruda ühte fiktiivsesse situatsiooni, mida kirjeldasin politsei ja munitsipaalpolitsei esindajatele:
Oletame, et mina, täiskasvanud ja rahulik inimene, lähen ja istun keset Vabaduse väljakut pingile, võtan kotist pudeli veini ja hakkan seda jooma. Oletame, et ma ei lärma, ei otsi ümbritsevate inimestega kontakti, ei loobi prügi maha – lihtsalt joon. Mis nüüd edasi saab, kui mind peaks märkama politseinik või munitsipaalpolitseinik? Millised õigused on seaduse silmis kummalgi minu tegevust piirata või mind selle eest karistada ja trahvida? Mil viisil need õigused seoses Tallinna linna määrusega muutusid?
Küsimust kommenteerib Põhja prefekti politseinõunik Agur Tehver:
"Politsei lähtub jätkuvalt korrakaitseseaduses sätestatud häirivuse põhimõttest: kui avalikus ruumis alkoholi tarbiv inimene häirib kaaskodanikku, kes annab sellest politseile teada, siis me sellele ka reageerime, lahendame olukorra ning vajadusel alustame ka menetlust avaliku korra rikkumise tunnustel. Häirivuse hindamisel lähtume keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest.
Samuti on politseinikel võimalik kasutada ennetavaid meetmeid. Näiteks nähes avalikus ruumis alkoholi tarbivaid inimesi, kes võivad oma käitumisega teisi häirida, kuid keegi ei ole politseile veel sellest teada andnud, saavad politseinikud ennetavalt nõuda sellise tegevuse lõpetamist.
Loomulikult reageerib politsei ka juhtudel, kui keegi on avalikus kohas niivõrd joobes, et see võib olla ohtlik talle endale või ümbritsevatele inimestele. Vajadusel toimetatakse selline inimene kas kainenemisele või antakse lähedaste hoole alla."
Konkreetsema vastuse annab politsei pressiesindaja Andres Sang:
"Politsei jaoks pole miski muutunud, sest politsei lähtub seadusest ja sellest tulenevast häirivuse printsiibist."
Samale küsimusele vastab munitsipaalpolitsei juhataja Raik Saart:
"Teie küsimus on üsna komplitseeritud. Tallinna linna määrus tugineb korrakaitseseadusest tuleneval õigusel, mis võimaldab kohalikel omavalitsustel kehtestada täiendavaid piiranguid aladele, kus alkoholi tarvitamine keelatakse. Selliseid määruseid on vastu võtnud ka mõned teised Eesti omavalitsused peale Tallinna.
Tegemist on õigusliku konfliktiga. Seadus on lubanud alkoholi tarvitamist avalikes kohtades, mis on aga vastuvõtmatu enamikule elanikkonnast. Elanikkonna huve arvestades ongi kohalikud omavalitsused kehtestanud oma määrustega täiendavaid piiranguid. On selge, et selline õiguslik olukord ei saa kaua kesta.
Karistamine ja trahvi tegemine ei ole kunagi eesmärk omaette. Rikkumise menetlejal on alati kaalutlusõigus, kas alustada menetlust või mitte. Nüüd peaks menetleja saama enne menetluse alustamist teate, et alkoholi avalikus kohas tarbiv isik segab või häirib teataja tavalist olekut. Ka põhjendus peaks olema. Niisama, et "viige see joodik siit ära" – sellest enam ei piisa.
Menetleja, saabudes sündmuskohale, annab ohuhinnangu, et kellele või millele see õigusrikkumine võib ohtu kujutada. Ja siis võtab vastu otsuse. Arvan, et kui teie Raekoja platsil pudelist oma veini joote, ei juhtu teiega midagi. Iseasi, kui te selle tagajärjel hakkate oluliselt hälbeliselt käituma, norite tüli, sõimlete või käitute kõlvatult, tuleb korrakaitse ametnikul sekkuda. Millises vormis ta seda teeb, jääb tema otsustada.
Ma saan aru, et see on teie poolt "kiusuga" esitatud küsimus. Korrakaitseseadus on tõesti pannud korrakaitsjad keerulisse olukorda. Elanikud, kes on harjunud seni kehtinud avalikes kohtades käitumise nõuetega, ei saa oma enamuses aru, kuidas siis nüüd oleks "õige" käituda.
Soovitus oleks selline: käituge alati nii, et te ei tekitaks probleeme endale ja teid ümbritsevatele kaaslinlastele. Käitumiskultuuri, tavasid ja kombeid ühe seadusega muuta ei saa. Muidugi on alati neid, kes soovivad testida, kui kaugele neil lubatakse minna. Kas see just päris mõistlik soov on, jäägu isiku enda südametunnistuse asjaks. Kui ta aga oma käitumisega tekitab teistele tuntavat tüli ja segadust, siis tuleb tegemist teha korrakaitsjatega.
Minu soov on: selget pead ja arukat käitumist!"
