Lugeja Eston Kohveri röövimisest ja propagandasõjast: igaühel on oma tõde
Antud näidetega ei pretendeeri ma absoluutsele tõele, sest seda pole olemas, vaid lihtsalt arutlen alternatiivide üle, kuidas on võimalik erinevatele asjadele vaadata.
On vana tõde, et praktiliselt kõik sõnavõtud, pressiteated ning kajastamised on kuhugi poole kallutatud. Varem uskusin, et propagandamasinad töötavad inimeste eksitamise nimel, kuid see pole täpne. Propaganda all mõistetakse üldiselt siiski väärarusaamade kinnistamist tõe pähe. Nüüd olen veendunud, et suurte konfliktide osapooled viljelevad igaüks iseenda tõde, seda jooksvalt ümber hinnates. Informatsioonisõda ei ole ühe paha koll-riigi eksitav desinformatsioon vaid pigem üksteise võidu oma tõe kuulutamine.
Kaitsepolitseiniku Eston Kohveri röövimisega kaasnenud sündmusi kajastatakse mõlemalt poolt väites, et need leidsid aset just kajastava riigi territooriumil. Esmapilgul tundub, nagu üks pool peaks tingimata valetama, sest inimesel pole ju võimalik olla korraga kahe riigi territooriumil. Ometi on mõned stsenaariumid, kus mõlemad osapooled räägiksidki tõtt.
Ühe näitena võis Kohver käia Venemaal missioonil ja ta tabati Eestisse naastes. FSB valis vahistamiseks just selle momendi, kuna kapost või piirivalvest lekkinud infost järeldus, et kaamerad piiril sel hetkel ei tööta. Samuti on loogiline, et missioonilt naasnud agendil on kaasas rohkem asitõendeid kui sinna suunduval.
Kui selles valguses analüüsida, mida kumbki pool praegu rõhutab, selgubki, et laias laastus räägivad mõlemad tõtt. Eesti meedia toonitab kõikjal, et Kohver rööviti sammuvõrra meie pool piiri, kuid küsimust, kas Kohver võis samuti piiri ületada, ei puudutata. Vene meedia toonitab, et Kohver arreteeriti kahtlustatuna spionaažis ja tähelepanu alt jäetakse kõrvale fakt, kus täpselt toimus arreteerimine: sammuke siin- või sealpool piiri.
Täiesti võimalik, et mõlemad räägivad tõtt. Kumbki ei saa oma tõest taganeda, sest kui peaks selguma, et Kohver tegeles piiriülese spionaažiga, kahvatuvad arreteerimise geograafilised asjaolud selle kõrval ja Kohver on suures jamas. Samamoodi nagu muutuks Venemaale võimatuks Kohveri edasine vangistuses hoidmine, kui peaks selguma, et kapo töötaja tegeles tõepoolest siseriiklikult piirijulgeoleku küsimustega ja spionaažisüüdistused on alusetud.
Teiseks heaks näiteks on EL-i Venemaa vastaste majandussanktsioonide mõju kajastamine. Keskendutakse väikestele statistilistele numbritele, et Venemaa kehtestatud sanktsioonid halvavad suhteliselt väikest osa meie ekspordist ning Venemaa ise kannatab meiepoolsete sanktsioonide käes tunduvalt enam. Taas kord, see võib olla nii, aga võib ka mitte olla. Oleneb mida vaadata "meiena".
Euroopa majandusruum tervikuna hammustab Venemaad kõvasti, kuid meie osa selles on üsna tühine. Venemaa hammustab konkreetselt meid palju kõvemini vastu. Samamoodi nagu mõjuvad vastastikused majandussanktsioonid erinevalt erinevatele riikidele, on see ka erinevate tööstusharude puhul. Läände metsa eksportiv ettevõte kehitab praegu õlgu ja nõustub peavoolumeediaga, samas kui Kruuda kukalt kratsib... Neil mõlemal on sootuks erinev arusaam pingsa olukorra majanduslikest mõjudest.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et igaühel meist on oma tõde ja konfliktid tekivad enamasti siis, kui teise tõde ei aktsepteerita. Me ei pea tingimata teistega nõustuma, kuid me võiksime püüda aru saada, miks teised ei mõtle nii nagu meie. Enda tõe liigne pealesurumine või siis liigne allaneelamine tekitab alati konflikte. Suhete juhtimine on üks keerulisemaid ülesandeid, millega meil tuleb õppida toime tulema.
Eesti kunagisest visioonist: saada võimsaks logistikaaknaks Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel, ei ole midagi välja tulnud. Ka selle põhjus ei ole mustvalge, vaid sisaldab mitut erinevat tõde.
