Kahe väikelapse ema: raske on kirjeldada, mida tunned, kui oled just avarii teinud

Tahaksin rääkida oma loo ja jääda seejuures anonüümseks. Tean, et selliseid lugusid on kindlasti tuhandeid ja võib-olla pole see teile uudiseks, aga kuna mind puudutas see tõsiselt, siis tahaksin seda jagada. Minu lugu algas ühel imeilusal aprillihommikul. Läksin oma kahe lapsega, üks vastsündinu ja teine paariaastane, arsti vastuvõtule. Sinna me aga ei jõudnud, sest juhtus kohutav õnnetus.

Elan maal, kus kõik teed on kruuskattega, ja kuna teed oli just hööveldatud, siis olid kivid lahtised. Teada-tuntud tõde on see, et lahtine kruus on äärmiselt libe – hullem kui kiilasjää.

Olen alati ettevaatlik ja ei taha, et mu lastega midagi juhtuks. Paraku oleksin võinud sellel päeval mõlemad kaotada. Minu auto kaotas kruusa peal juhitavuse. Tundsin, et mul puudub auto üle kontroll ja olin valmis, et sõidame kraavi. Sinna me sõitsimegi, aga pidama jäime põllul. Enne seda tegi meie auto mitu tiiru üle katuse.

Meil on tõenäoliselt kuskil kaitseingel, sest pääsesime kriimustusteta. Seda tunnet, mida tunned, kui oled just avarii teinud, on raske kirjeldada. Minu esimene mõte oli: kas lapsed on terved? Autost saime välja läbi esiklaasi.

Oma looga tahan aga jõuda selleni, et kuna olime lastega korralikult turvarihmade ja turvavarustusega kinni, siis ei juhtunud meiega midagi. Pere ja tuttavad imestavad siiani, et meiega midagi ei juhtunud. Ei taha, et keegi peaks sedasama üle elama. Tuleb olla ettevaatlik, eriti lahtisel kruusal, aga ka seal, kus tundub olevat hea tee, sest see võib olla petlik. Turvavöö peab alati peal olema.

Olen sellest suurest šokist küll toibunud, aga minu ema reaktsioon ja mu mehe näoilme ei unune iial. Seda päeva võin nimetada oma uueks sünnipäevaks.