Lugeja: lapse jagamine bioloogilise isaga ajab närvi mustaks
Vanemad jagasid mõni kuu tagasi lapse hooldamise kohtuväliselt pooleks. Poiss on kaks nädalat isa hoida ja kaks nädalat oma ema ja minu kodus. Esimese vahetuse saime kenasti tehtud, aga nüüd teatas bioloogiline isa, et soovib ühepoolselt tingimusi muuta. Mingile arutlusele tema nõudmised ei kuulu ja olgu ikka poeg kolm nädalat meiega ja siis heal juhul kaks tema juures.
Jäime naisega nõutult teineteisele otsa vaatama. Kuna kohtus midagi paika pole pandud, on väga raske võimuka isa vastu kuskilt abi saada. Ahjaa, rahalist hüvitist pakkus mees ka selle lisanädala eest. Lausa 30 eurot, mis peaks kenasti katma nädalase lapsehoidmisteenuse hinna. Ma tahan näha, kust ta leiab võõra inimese nädalaks ajaks poega hoidma 30-eurose tasu eest!
Mehel on siiamaani siiras ettekujutus, et vaid tema on noor inimene ja tahab lõbutseda. Ta on harjunud, et naine on kõik need aastad poja eest hoolitsenud, sel ajal, kui väsinud isa välismaa töökohalt on nädalaks Eestisse külla saabunud. Ka see külas oldud nädal möödus üldjuhul vines peaga sõpradega ringi trallides. Sellise mugava elukorralduse juurest on muidugi üliränk reaalsesse ellu kukkuda. Laps ei kasvagi niisama üles ja temaga peab tegelema suisa kaks nädalat ühe lühikese kuu jooksul. Ei mingit sõpradega ringi jauramist ega romantikat uue naissõbraga. Kohe kahju hakkab vaesest mehest niimoodi!
Seni aga püüame nõu saada laste tugikeskusest, kuhu mees omal soovil perega end regulaarsele nõustamisele on kirja pannud. Selle väikse erinevusega, et seekord läheme sinna hoopis meie kolmekesi naise ja lapsega, mitte väsinud isa ja tema pere. Kui kõigest mõni kuu jagatud hooldusõigust käib tüübile üle jõu, siis ei aita enam heast jutust ja kohtuvälistest kokkulepetest.
