Lugeja: prügi loodusesse tassijate tabamise eest tuleks panna välja vaevatasu, mille maksab kinni reostaja ise!

Nagu näha, siis riik ei jõua igale poole. Ega vist peagi jõudma. Ma küll ei saa aru, mis toimub inimese peas, kes veab oma vana külmkapi või diivani kuskile loodusesse, aga midagi tuleb selliste karistamatuse tunde pidurdamiseks ette võtta. Tuleks panna välja pearaha selliste tegelaste väljaandmise või vihje eest, mis viib tabamiseni.

Pearaha peaks olema piisavalt suur, et see motiveeriks inimesi kaasa töötama ning see raha nõutaks hiljem koos trahvidega süüdlaselt välja.

Ise olen andnud Tallinna linnas kolm risustajat üles. Kõik loopisid oma kaubikust või haagisest suuremõõtmelist prügi välja. Kirjutasin masinate registrinumbrid koos kõigi detailidega üles ning kutsusin munitsipaalpolitsei. Selle asemel, et kohe asja uurima hakata ning reostaja vaibale kutsuda, topiti mulle mingid protokollid nina alla ning kästi ära täita ja kirjalik tunnistus anda. Ühel korral kadus prügi varsti ära, kuid teisel korral tundub, et jäetigi asi sinnapaika.

Kolmas kord oldi rendikäruga ning otsustasin ise tegutseda. Helistasin kohe haagiserendi firmasse ning nõudsin haagise rentinud inimese telefoninumbri välja. Kui ma ütlesin, et nende haagis osales looduse reostamises, siis tuli see number päris kiiresti.

Kui prügikunni toru otsa sain, siis oli jutt lühike. Pakkusin talle välja kaks varianti: kas on järgmise päeva lõunaks plats puhas või läheb avaldus politseisse. Plats oli järgmiseks päevaks puhas. Oleks ma selle kohta munitsipaalpolitseisse järjekordse avalduse teinud ja sinilmselt ootama jäänud, siis oleks see prügi suure tõenäosusega endiselt sama koha peal.