Andres Laiapea: milleks Eestile 12 valimisringkonda? Piisab ühest!
Keskerakond teatas hiljuti, et Enn Eesma saab eelseisvatel Riigikogu valimistel nende esinumbriks Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa valimisringkonnas. Samas ei meenutatud, et 2011. aastal kandideeris ta hoopis Järva- ja Viljandimaal, enne seda aga Tallinnas. Eesmaa on vaid üks paljudest mööda maad tuuritavatest häältekogujatest, kes kandideerivad kord ühes, järgmine kord aga teises ringkonnas.
Kui vaadata Riigikogu ja valitsuse praeguseid liikmeid, siis tuleb välja, et korduvalt parlamendivalimistel kandideerinutest enam kui kolmandik on vahetanud valimisringkonda vähemalt korra.
Osaliselt on selle nähtuse taga loomulikult see, et inimesed kolivad pikalt Riigikogus istudes pealinna või selle külje alla. Näiteks praegune sotside fraktsiooni esimees Karel Rüütli kandideeris varem rahvaliitlasena korduvalt Võru-, Valga- ja Põlvamaal, aga võttis lõpuks laenu, soetas elamu Tallinnas, vahetas erakonda ja valimisringkonda.
Sellised "maapoisist linnameheks" lood moodustavad siiski vaid väiksema osa. Enamasti osalevad ringkonnavahetuses ikkagi just gastroleerivad poliitikud: kas üleriigiliselt tuntud isikud, kelle ülesandeks on minna linnast maale, et sealt erakonnale hääli koguda, või nn poliitbroilerid, keda erakond paigutab ühest kohast teise, et luua neile häid kasvutingimusi.
Kõige rohkem on ringkondi vahetanud armastatud luuleklassik Paul-Eerik Rummo Reformierakonnast, kes on kandideerinud kõigil pärast Eesti iseseisvuse taastamist toimunud Riigikogu valimistel: kõigepealt Ida-Tallinnas, siis Harju- ja Raplamaal, seejärel Võru-, Valga- ja Põlvamaal, siis jälle Harju- ja Raplamaal, seejärel Mustamäel ja Nõmmel, viimati Lääne-Virumaal.
Kui arvestada, et Eesti on jagatud praegu kaheteistkümneks valimisringkonnaks ning Riigikogu valimised toimuvad iga nelja aasta järel, siis on teoreetiliselt täiesti mõeldav, et 20-aastaselt oma karjääri alustav nn elukutseline poliitik läheb lõpuks pensionile nii, et on käinud läbi kõik valimisringkonnad, aga ei ole kandideerinud üheski rohkem kui korra.
Kas ei oleks siis parem, kui kõik kodanikud saaksid valida korraga Enn Eesmaa ja Paul-Eerik Rummo vahel?
Üleminek ühele üleriigilisele valimisringkonnale annaks Riigikogu valimistel kõigile valijatele mitte üksnes maksimaalselt laia valiku kandidaate, kelle hulgast valida välja just endale sobiv. See annaks tulemuste väljaselgitamisel ka võrdse kaalu valijate häältele – praegu see varieerub, sest valimisringkonnad on väga erineva suurusega ja neis on erinev valimisaktiivsus.
Pealegi suruvad sellist reformi peale rahvastiku paiknemises toimuvad kiired muutused. Statistikaameti paari aasta eest valminud prognoosi kohaselt kaotab kümme maakonda aastaks 2040 enam kui veerandi, mõni neist isegi ligi kolmandiku oma tollasest elanikkonnast.
Valimissüsteemi on nende muutustega võimalik kohandada kahel moel. Esiteks: jagada järjest ümber ringkondades jagatavate mandaatide arve ning hakata valijatest tühjenevaid ringkondi omavahel kokku liitma, et ebakõlad ei kasvaks liiga suurteks. Teiseks: minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale.
Lõpuks tuleb seda teha ilmselt nii või teisiti. Valik on selles, nagu öeldakse, kas raiuda koera saba jupikaupa või ühe korraga, kohe või viivitustega.
