Õpetajate päeva eri ja võitlus Taebla Gümnaasiumi eest

Kui me midagi teeme ja hästi teeme, siis tekib ju küsimus: kas see on emapiimaga kaasa antud, kas on vanemate mõju, kas oleme ise tohutud enesearendajad või on mängus õpetajad – inimesed, kes meid mõjutavad vaata et sama palju, kui kodu ja pere, on ju nad meie kõrval üle kümne aasta.

Võtavad meid „enda hoole alla”, kui lasteaed läbi saab ja „lasevad vabaks” siis, kui saame täiskasvanuks ja peame ise edasi siin elus minema.

Mina avastan ikka ja jälle, et enamus tarkusi, õigeid käitumismalle, raskete olukordade lahendamisskeeme – no nii palju, kui mul neid üldse on, olen saanud oma õpetajatelt. Ja nii kummaline, kui see ka ei ole, siis vanemaks saades saan alles aru, et kõik need õpetajad on mulle palju andnud, oma professionaalsusega ja inimlikkusega.

Tahtsin kirjutada pika nimekirja õpetajate nimedest, keda tahan tänada, aga siis tekkis kõhklus, et äkki jätan kellegi välja – seda ma ei taha. Tänan ja tervitan siis kogu kooli: Taebla Gümnaasiumi. Jah, just see kool Läänemaal, kus tahetakse gümnaasiumi osa sulgeda ja mis minu kooliajal oli veel keskkool.

Ühe nime ikka mainin ja tema on selle kooli direktor Jaanus Mägi, mees, kes on selle võitluse – jah/ei gümnaasiumile – eesliinil. Ma ei tea, kui hea direktor Jaanus on(võtan julguse kirjutada vaid eesnime, sest ta oli MINU õpetaja), aga ta oli ja on ka praegu väga hea füüsika õpetaja. Ma ei oska seda kirjeldada hästi, aga vist ikka see hea seletamine ja taktitundeline neutraalsus: ma arvan, et tunnis tundsid end hästi nii „kahemehed”, kui ka oivikud. Olen kindel, et minuga on paljud nõus.

Jaanusele soovin „võitluses kooli eest” jõudu ja jaksu ning loodan, et „Mõistus ja Emotsioonid” suudavad kokkuleppe saavutada ning ikka usun, et see vaidlus-debatt ei saa uue ühendvalla – Lääne-Nigula – kirstunaelaks.