DELFI UKRAINAS: Slovjanski võõbatud fassaadi taga pesitsevad konflikti alged
Neljane joviaalne seltskond on Lenini kuju jalamil istet võtnud ja rüüpab kultuurselt topsidest keskpäevast õlut, 2-liitrine Ziguli plastikpudel nende ees maas. Linnas levivad kuuldused, et täna tehakse siin Kharkivit ning võetakse Nõukogude Liidu võimsaim sümbol maha ning selle suursündmuse jälgimiseks on nad varakult parimad kohad hõivanud.
Noorim neist, tätoveeritud kätega ning lühikese soenguga tüüp teatab bravuurikalt, et tema süda kuulub DNR-ile. “Nad tegid vangivalvuritele säru, aga meid ei puutunud,” põhjendab vaid paari päeva eest Rootsi kardinate tagant vabanenud kriminaal. Tema kaaslased kurdavad, et linnas pole tööd ja raha, aga elu on ikka võrreldamatult ohutum ja parem kui separatistide all.
Nende kõrval seisab Oleh Ljashko Radikaalse partei pisike kampaaniatelk ning teisel pool tõsise näoga Leninit korjatakse plakati “Сепаратисм не пройдет“ juures allkirju kuju eemaldamiseks. Kohaliku aktivisti Sergei sõnul on ukrainameelsete radikaalide kandepind Slovjanskis siiski väike, vast sadakond inimest.
Sõelapõhjaks pommitatud kodud
Talvel Kiievis Maidani meeleavaldusel osalenud Sergeil on ükskõik, kas kuju jääb või viiakse minema. Slovjanski kohaliku telejaama direktor ja ajakirjanik Natalija on aga veendunud, et kui kuju vandalismiaktiga maha võetakse, lõhestab see kogukonda veelgi.
Kuigi linn vabastati juba 5. juulil, pole mitmeid Natalija kodutänava eramuid korda tegema asutudki. “Siin elas 73 aastane vanaema,” näitab ta risuhunniku tagant paistvatele varemetele. Maja kolm seina ja katus on kadunud, tagaseinas ripub oma kohal omaniku nooruspõlve kaunis mustvalge portreefoto.
Vastas oleva hoone tänavapoolsele seinale kinnitab vanem paar aknaid. Mees kutsus mind aeda uudistama. Maja tagumine külg nõuab palju telliseid ja mörti. Õue on tõstetud kaks mürsukildudest sõelaks muundunud vanni. Kuhugi on kadunud pool garaaži katust. Parandustööd käivad, aga see võtab aega, sest raha pole.
Aga kes tulistas? Natalija ütleb, et mõlemad pooled, aga tema kodutänava hävitas arvatavasti Ukraina armee kaugtuli. Ta on suutnud oma maja peaaegu korda teha, vaid metallist aed paistab läbi ning väimees toksib kokku uut koerakuuti. Eelmine lendas koos armastatud pereliikmega juuli alguses ribadeks.
Mitmed riiklikud hooned on Slovjanskis taastatud, kuid kodude korda tegemine on igaühe enda mure. “Meile anti kolm vineerplaati, et sellega katuse auk parandada,” kirjeldas Sveta riigipoolset abi. Ta on tulnud “Elu tee” organisatsiooni juurde, et saada siit juriidilist abi.
Lubadus kompenseerida kahjud on jäänud suuresti sõnakõlksuks. “See, et iga päev pöörab meie poole 150-200 inimest, näitab riigi suutmatust abivajajaid toetad” ütleb “Elu tee” juhataja Svetlana Fomina. Luganskist pärit ärimehe Juri Soladi loodud organisatsioon toetab sisepõgenikke ja kitsikuses kannatavaid kohalikke, annab juriidilist abi ning jagab inimestele toidutalonge.
Kui Ukrainal oleks piisavalt raha ja huvi, saaks hädas olevate elanike aitamisega võita ka nende südamed ja usalduse, kes aastaid on Kiievi poole viltu vaadanud. Viletsus ja vaesus sillutavad aga tee uuele konfliktile.
Kohalikud DNR-i ei igatse
Natalija hinnangul DNR-i aegade tagaigatsejaid vähe. “DNR olid sõjardid, kes näitas meile suremise süsteemi, aga mitte elamise oma,” põhjendas ta oma seisukohta. “Linn oli suletud, majandus ei toiminud ning Strelkov (Igor Girkin) ei suutnud esitada mingit nägemust, kuidas normaalne elu toimima hakkaks.”
DNR ajal pensione ei makstud, palka kätte ei saanud ja sotsiaalsüsteem ei toiminud. Selleks, et marodöörlust kontrolli alla saada, lasti Strelkov käsul paar usinamat varast maha, aga see ei andnud elanikele mingit kindlustunnet, et suvalisel hetkel maskidega tüübid relva ähvardusel nende sõiduautod või kodud “revolutsiooni” hüvanguks ei natsionaliseeri.
Kramatorski elanik Zaza rääkis, kuidas tema töökohta saabunud DNRi võitlejad käskisid viie minutiga asjad kokku pakkida, sest neil on vaja sinna oma staap teha. Samuti võeti üle vastasmaja mänguasjapood ning suutsid selle sisemuse granaadi plahvatusega hävitada. “Suure tõenäosusega lihtsalt uurisid “uut mänguasja”,” seletas Zaza.
Kuid vastuseis DNR-ile ei tähenda, et suur osa piirkonna elanikest oleks Ukrainameelseks muutunud. Siin arvatakse (ja sageli täiesti põhjendatult), et Lääne-Ukrainas peetakse neid teisejärguliseks, mitte oluliseks inimesteks. Seda veendumust süvendab ka alanud populistlik valimiskampaania ja marurahvuslikud loosungid.
Ühes asjas on elanikud aga ühel meelel – keegi ei taha lahinguid oma koduõuele. Sõja olemust meenutavad mürsukildudest auklik mänguväljaku varikatus ja selle kõrval asuva maja sein, põlenud tankla, miiniaugud asfaldis, purustatud tanki torn vedelemas kraavis teel Kramatorskisse jne
Slovjanskis on Lenini kaela ümber seotud sinikollane lipp, lastehaigla seina laotud uued tellised ning administratiivhoone aknaklaasidel mängivad päikesekiired. Kuid see on fassaad näitamaks kiiret taastumist kuude pikkusest tragöödiast. Selle taha vaadates näeb aga tuha alla ikka veel hõõguvat konfliktikollet.
