Kutseharidus ainult valitutele?
Eesti rahvusliku liikumise raames 1888. aastal avatud Eesti Aleksandrikoolist on tänaseks saanud Põltsamaa Ametikool. Asukoht on jäänud samaks. Kool on elanud üle mitmeid valitsusi ja riigikordasid. Nüüd on haridus- ja teadusministeerium otsustanud selle sulgeda. Ja seda hoolimata järgmistest asjaoludest:
* Kutseõppeasutuste seaduses on kirjas, et riigil on kohustus tagada kutseõppe kättesaadavus kõigis maakondades. Põltsamaa Ametikooli kaotamisega jääb Jõgeva maakonda alles vaid Luua Metsanduskool, mis ei paku nii laia valikut kui Põltsamaa. Põltsamaalt Luuale minekuks tuleb bussiga esmalt Tartu sõita ja sealt Luuale, kokku umbes kolm tundi. Vähem kindlustatud peredele muutub kutseharidus selles piirkonnas vähem kättesaadavaks.
* 2008. aastal otsustati Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 281 näha kutseõppeasutuste õppekeskkonna kaasajastamise investeeringute kavas ette 6,1 miljonit eurot Põltsamaa Ametikooli õppekompleksi rekonstueerimiseks, mis pidi saama valmis 2015. aasta lõpuks. Kool sai 2014. aastal valmis 90 480 eurose projekti, kuid ehitamise raha võeti ära. Raha otsustati ära võtta üsna viimasel minutil, ja nagu hr Sasi intervjuus väidab, anda see Säreverele. Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seadusest ei suuda ma aga leida kohta, mille alusel saaks sellise otsuse teha. Samas, ma ei ole jurist.
* 29. juuli Vooremaas ilmunud artikli põhjal jääb mulje, et ministeerium ei ole otsustusprotsessi kaasanud ei omavalitsusi ega ka maavanemat.
* Juulis teatas hr Sasi ajakirjanduses, et Põltsamaa Ametikooli ülalpidamist oleks mõttekas jätkata, kui õpilasi oleks vähemalt 300. Kooli ja EHIS-i andmetel on õpilasi hetkel rohkem kui 300. Lisaks oli 2014. aastal vastuvõtt suurem kui 2013. aastal. Need numbrid peaksid laskma koolil jätkata, kuid kellelgi on miskipärast tarvis kool iga hinna eest likvideerida.
* 2013. aasta novembris pakkus statistikaamet välja, et Põltsamaa ja Elva võiksid olla Eestis uued tõmbekeskused. Loogiline oleks, et see tähendaks ka suurenevat õpilaste arvu Põltsamaa Ametikoolis. Kui sellel koolil lastaks jätkata.
Kelle huve teenib hariduspoliitika?
Põltsamaa Ametikoolil on ka regionaalpoliitiline funktsioon, kuid haridus- ja regionaalpoliitika tammuvad Eestis justkui eri jalga. Kuigi riigikontroll on oma aruandes heitnud ette, et riigigümnaasiumidega teostab riik funktsionaalset haldusreformi ning see on vale lähenemisviis, ei ole midagi muutunud.
Mõned kutsekoolid, nagu näiteks Põltsamaa Ametikool, pakuvad võimalust lõpetada kutsekoolis ka põhikool ehk siis 8. või 9. klass. Seepärast võiks mõned kutsekoolid panna pigem põhikoolidega samasse kategooriasse, aga mitte gümnaasiumidega.
Tulles tagasi selle juurde, et kuus aastat tagasi Põltsamaale määratud investeering läheb hoopis Säreverre, siis näiteks Säreverest Puurmanni saab õpilane ühe ümberistumisega sõita vaid kord päevas. Bussiliine on viimase aasta jooksul kärbitud, mis tähendab, et õpilane ei saa koju minna mitte reede õhtul vaid alles laupäeva lõunaks ning pühapäeval kulub taas pool päeva koolisõiduks. Lisaks on bussisõit kaugemale kallim.
Kui kevadel oli ehk nii mõnelgi lootus, et noore inimesega eesotsas muutub hariduspoliitika läbipaistvamaks ning sotsiaaldemokraatlikest põhimõtetest lähtuvamaks, siis tegelikkuses on see muutunud üksikute isikute eelistustest lähtuvaks, ega arvesta hariduse kättesaadavust ja riigi kui terviku tasakaalustatud arengut.
Ärgem võtkem noorelt tema võimsaimat relva!
See kõik tekitab mitmeid küsimusi. Üks neist oleks: kas riigile ehk maksumaksjatele ei oleks odavam lasta noortel käia kodu lähedal kutsekoolis? Sellele küsimusele tahaksin mina isiklikult vastata: jah! Esiteks on olemas hooned ja personal ning ei pea hakkama uuesti investeerima suuri summasid betooni.
Teiseks ei peaks õpilased veetma tunde bussis, neil oleks rohkem aega osaleda huviringides, nad saaksid olla igapäevaselt vanemate silme all (kutsekoolis on noorimad vast 15-aastased) ning ka koduses majapidamises vanemaid aidata. Oleks vähem probleemse käitumisega noori. Ei kaasneks suuri kulusid õpilaste transpordiga ning ühiselamutega.
Kolmandaks on koolides sageli tööl kohalikus elus aktiivselt kaasa löövad inimesed ja mis saab neist inimestest koolide sulgemise korral? Kas nad lahkuvad teise linna? Või hoopis ajutiselt välismaale? Või jäävad koduseks?
Loodan, et Põltsamaa Ametikool jääb alles ning 2008. aastal otsustatud summad saavad investeeritud just sellese kooli. Peeti ju vähemalt viimased kuus aastat seda investeeringut vajalikuks, kuni käesoleva suveni. Väikeriigi eelis peaks olema just paindlikkus ning numbrite taga inimeste nägemine.
Sulgedes kutsekoolid, mis suudavad oma õpilaste arvu aastate lõikes säilitada, võime võtta nii mõneltki noorelt võimaluse haridusteed jätkata ja seega tulevikus tasuvat tööd leida. Maapiirkondades on sissetulekud väiksemad kui linnades ja seega ka võimalused saata noor kodust kaugele kooli on väiksemad. Seda vähest inimressurssi, mis meil Eestis on, tuleks kasutada võimalikult hästi.
Nelson Mandela on öelnud, et haridus on võimsaim relv, mille abil saab muuta maailma. Võttes noortelt võimaluse käia kodu lähedal kutsekoolis ja sulgedes kooli, kuhu on viimastel aastatel investeeritud miljoneid, võime kogemata võtta mõnelt noorelt kõige võimsama vahendi, millega ta saaks muuta oma elu ja meie riiki paremaks – võimaluse õppida ametit.
