"Õel kommentaator, kas tunned ennast tõesti mõjuka arvamusliidrina?"
Veel enam ajab aga sääraseid ettekirjutajaid närvi see, kui kellelgi teisel tuleb midagi hästi välja. Hoidku siis maailm seda inimest oma elus ühtegi viga tegemast, sest muidu on ta hinge valutavate egode silmis üks suur äpardus. Tundub, et see tõstab nende eneseväärikust.
Seoses oma eneseväärikuse säilitamisega on inimesed muutunud aremaks. Aga selleks, et mitte tunda end vähem mõjukamana, on nad avastanud internetis anonüümselt kommenteerimise võimaluse. See võimaldab neil hukka mõista keda tahes, kartmata vastutust oma sõnade eest.
Uudisportaalidest pole vist võimalik leida enam artikleid, mida poleks negatiivselt kommenteeritud. Alati on kellelgi midagi halba öelda ja kui tõesti ei leita midagi, mille kallal näägutada, püsitakse lihtalt vait – ei ühtegi kiidusõna hea artikli kohta. Huvitav, kas need inimesed tõesti tunnevad, et arenevad nõnda paremaks?
Kunagi ammu oli isadepäeva puhul Delfi portaalis südamlik lugu "Isade ja tütarde vahelist sidet ei katkesta isegi surm". Mulle pakkus artikkel huvi ja lihtsalt harjumusest viskasin pilgu peale ka kommentaaridele. Mõni kiitus ja hea sõna teema autorile ja siis terve ports näägutamist teemal, kuidas jutu autor lunib kaastunnet.
Kust võetakse õigus igas teemas sõna võtta viisil, mis ei jäta ruumi teistsugusele arvamusele? Kuidas saaks kasvatada sallivust nende vastu, kes hävitamise asemel julgevad mõelda oma mõtteid valjult? Vist ei saagi, kõik pole elus võimalik.
Kui ma kiruksin neid, kes kiruvad teisi, kas nad siis lõpetaksid? Vaevalt. Pigem tekib ahelreaktsioon, kus kokkuvõttes on kõigil meel mõru. Seepärast soovitan neist mitte välja teha, ehk kasutada ignoreerimist, sest siis ei saa halvasti ütleja seda, mida ta enamasti kõige enam taga ajab: tähelepanu ja tunnet, et ainult temal saab olla õigus.
Vahel on kriitikat vaja ja on tore, kui inimesed tahavad millelegi tähelepanu juhtida. Sel juhul võiks kriitikud natuke rohkem mõelda, kuidas seletada oma mõtet nii, et see ei jõuaks kohale vaid neile endile, vaid ka nendele, kellele see mõeldud oli. Praktika on näidanud, et kritiseerida võib ka debiilik, aga teha kriitikat läbisegi kiitusega, mis ärataks inimeses huvi ja tunde, et teda ei taheta rünnata, on juba märksa kõrgem kunst, aga hoopis mõjuvama tulemusega. Piltlikult öeldes: kasutage vähem kibedat mürki ja rohkem mett. Nii jõuab teie jutt palju kaugemale.
