Andres Ellamaa: Rändarstide õlule arstiabi ehitamine on kuritegelik
Arstid, kellel on maailmaturul tõeliselt konkurentsivõimeline elukutse, tahavad saada ka vastavat palka. Neil on vaba võimalus kandideerida arstiks mistahes riigis ning seda nad teevadki. Ennekõike seepärast, et nad tahavad saada korralikku palka normaalaja kestel tehtud töö eest. Ja arstid lihtsalt ei ole enam nõus pendeldama mitme töökoha vahel või tegema kuni 36 tundi kestvaid tööpäevi.
Hiljutine uuring osutas, et Eesti arst töötab keskmiselt 1,43 koormusega. Kuid samas on teada, et arsti ületöötamine ja väsimus on kindlaim tee vigadele. Lõppkokkuvõttes ei saa ju oma tööjõudu müüvale arstile pahaks panna, kui ta soovib oskuste eest „turuhinda".
Tõsi, arstide eestimaised tööandjad on mõelnud välja üpris keerulisi konstruktsioone, et töö saaks tehtud ja Tööinspektsioon, kes jälgib seaduse täitmist, ka rahule jääks. Mitmed raviasutused, olles hädas nii haigete tulvaga, kui ka viletsa rahastamisega, on rakendanud tasuliste raviteenuste osutamise süsteemi. Tasu võetakse kindlustatu taskust ja arsti töötundidest ei jää ka jälge maha. See nn kroonumeditsiini ja erameditsiini segiajamine demoraliseerib arsti ja mis veel hullem, arsti töö tasustamine tükitöö printsiibil (fee for service) on vahetu ajend mõttetute uuringute ja asjatute operatsioonideni.
Igati mõistetav peaks olema arstide soov teha oma tööd parimal võimalikul moel. Kui hea see „parim võimalik" on, oleneb vaatenurgast. Arsti arusaam „parimast võimalikust" pärineb tema ettevalmistusest ja ka ambitsioonidest. Ka teatud idealismist, mis enamikul arstiametit õppima asunuil kindlasti on. Igal juhul püütakse ikka olla 21. sajandi arstiteaduse tasandil.
Kindlasti ei ole meie poliitikud arutlenud, mis saab arstiabist Eestis, kui me kõik võtame südame rindu ja hakkamegi töötama vaid seadusandjate otsustuste kohaselt. Eelpool meenutatud arstide töökoormuse uuring osutab üpris ilmekalt, et sel juhul tuleb meie neljal suurimal keskhaiglal oma tööd poole võrra redutseerida. Kas seda tahetaksegi?
Ilmselt peaks poliitikuist ravijärjekordade-uurijad esmalt süvenema nende põhjustesse. Pelgalt aru- ja järelepärimistest ei piisa. Eriti siis, kui pole lootust saada asjalikku ning sisulist vastust.
Ei ole kahtlust, et patsiendid ja anonüümsed internetikommentaatorid vaatavad asjadele teisiti. Üks sagedamini korduvaid küsimusi on: "Miks ma seda ravikindlustusmaksu maksan?" Lausa hämmastavad olid reaktsioonid hiljuti ajalehte sattunud arutlusele, et edaspidi võiks patsient teada saada, palju haigekassa tema ravimise eest on maksnud. Millegipärast ei tahetagi seda teada! Aga peaks. Mille eest makstakse, on kirja pandud ju seadusse. Aga see, kui palju me maksame ja mida selle eest vastu saame, on omaette küsimus! Ja see tasub välja arvutada.
Olles juba kolm aastat elus vaid tänu oma kardiokirurgidest kolleegidele, tegin pisikese arvestuse, tuginedes Eesti haigekassa raviteenuste hinnakirjale. Karm lugu, kuid minu tookordsete ravikulude korvamiseks kulus tegelikult mu pooleteise aasta tööteenistus. Õnn, et on haigekassa, kes kulud tasus. Muidu oleksin Rahumäe mändide all esivanemate seas. Soovitan lugupeetud lugejal enne mõelda oma perekonnaeelarve peale ja alles siis hakata tipsima siia loo lõppu ravikindlustust puudutavat kommentaari.
Ehk on lihtsam mõista, kui toon veel ühe näite. Paarkümmend aastat tagasi kulus reieluu murru paigaldamiseks ja paranemiseks vähemalt kaks kuud abituna voodislamamist ja üks nn Kirschneri traat, mis praeguste hindadega maksab 13 eurot ja mille abil kinnitati vigastatud jalg suure malmist kaalupommi külge.
Tänapäeval asendatakse murtud reieluukael spetsiaalse kruviga, mille turuhind on ca 500 eurot ja mille kasutamisoskuse omandamiseks on kulunud ortopeediks õppinu elust vähemalt 23-25 aastat. Tulemuseks on, et vigastatu saab juba järgneval päeval metalli najal longata. Pahatihti ei piisa ka sellest 500 eurosest kruvist, vaid appi tuleb võtta paarituhande eurone metallist puusaliiges.
Mida siis patsient tahab? Head või odavat? Siinjuures peaks avalikkus silmas pidama, et Eestis pole arstimise jaoks midagi kohalikku, peale tööjõu. Kõik ostetakse välismaalt alates väikseimast nõelast kuni miljoneid maksvate seadmeteni. Ja meile ei tee keegi hinnaalandust. Aga arsti ja õe palgast saab taotleda kokkuhoidu.
Haigekassa, millest selle loojad lootsid kindlustusasutuseks kujunemist, on tänaseks kujunenud poliitikute mängukanniks ja klassikalise kindlustustegevusega on seal vähe tegemist. Tegelikult ei tea meie tavaline ravikindlustust omav kodanik, mida ravikindlustus ikkagi korvab, ja mida mitte. Kuivõrd kõigeks raha pole, siis loomulikult peab ta taas hakkama lisa maksma. Maksta suudab aga see, kel on mida maksta. Nii palju siis solidaarsusest !
On üpris ilmne, et nii kaua kui jutlustatakse „solidaarsest" ravikindlustusest, ei saa asjast asja. Haigekassa peab olema kohustuslikku ravikindlustust teostav avalik-õiguslik kindlustusasutus. Vastasel juhul tulebki iga valimise eel muudkui jahuda ravijärjekordadest.
Selle asemel, et hüpata välja praegusest „solidaarse" ravikindlustuse paradigmast hullutatakse inimesi küll kõike teadva-oskava-alati-kättesaadava perearstiga, personaalmeditsiini, telemeditsiini ja haiglate „võrgustumisega". See viimane on pigem praeguse olukorra peegeldus, kus tervishoiu ja arstiabi üleriikliku korraldamisega ei taha või ei suuda keegi sisuliselt tegelda ja kogu see töö visatakse tegemiseks kahele haiglajuhile. Lootus mitme linna vahel pendeldama sunnitud arstidele võib osutuda petlikuks ja tegelikult arstide väljarännet stimuleerivaks. Ehitada riigi arstiabikorraldust gastroleerivatele rändarstidele on kuritegelik kava.
Kõik ajupesule iseloomulike võtetega lubatu võib olla ja tulla, kuid ei tohi unustada, et humaanmeditsiin eeldab vähemalt viimase viie tuhande aasta kestel silmast-silma kontakti patsiendi ja arsti vahel. Ja mis veel olulisem - igaüks meist, nii patsient kui ka arst, elab siin ilmas ainult täna ja praegu. Tulevikuunistuste nimel võivad end ohverdada ainult väga suured fanaatikud või lihtsameelsed. Lihtsameelseid jääb aastatega kindlasti vähemaks.
