Terje Toomistu: Seksuaalsus kui poliitiline mängumaa
Olen püüdnud fantaseerida selle kardetud "homoliikumise" teemal, kuid kunagi ei jõua ma kuigi kaugele. Kas see käib nii, et korraga kasvatab noor isa oma beebit lesbikeseks, räägib talle unejutuks ilusatest rindadest? Või et nüüd võtab mehe mõõtu sirgunud poeglaps kõigepealt süütuse tüdrukult ja siis kaotab teise poisile? Või tõmbab see "liikumine" kogu ühiskonda korraga kõigiga seksima?
Vabandan oma provokatsiooni - suur osa meie seksuaalsusest on kultuuriliselt vormitud, ent reeglina ikka heteronormatiivses raamistuses. Meie ootused suhetele ja ka seksuaalfantaasiad on paratamatult erinevate tekstiväljade mõjutatud - olgu inspiratsiooniks või õpetuseks raamatud, filmid, seebiooperid, vestlused sõbrannadega, piibel, koraan või üks õnnetu kingapoe reklaam.
Teine tasand seksuaalsuse regulatsioonist käib riikliku poliitika kaudu. Näiteks on keelatud organiseeritud seksitöö või mitme partneriga samal ajal abielus olemine. Riiklik regulatsioon on mõistagi tihedalt seotud avalike hoiakutega.
Biopoliitika
Kehasid ja populatsiooni kujundavat ühiskondlikku võimu võib nimetada ka biopoliitikaks - termin, mille tõi aktiivsesse kasutusse prantsuse filosoof Michel Foucault. Ilmselt on biopoliitika peamiseks eesmärgiks efektiivselt toimiv majanduslik üksus nimega perekond, mida aga meil siin postsotsialistliku ühiskonna rahvuslikus vaimus on tihti kutsutud ka rahva püsimise säilitamise püüdluseks. Ja kellel saakski olla midagi selle vastu.
Vaadates aga diskussiooni kooseluseaduse ümber, olles ise noor (et mitte öelda sünnitusealine) naine, ei mõista ma siiani, kuidas ometi on Eesti rahva püsimine seotud sellega, kas üks või teine armastajapaar saab oma kooselu seadustada või mitte. Nad on lihtsalt kaks inimest, kelle suhe vajab teatud põhjustel seaduslikku kaitset ning demokraatliku ühiskonna kohustuseks on tagada see põhiline õigus.
Kas minu otsus sünnitada või mitte sünnitada, on kuidagi reaalselt selle seadusega seotud? Ilmselt ehk ainult seetõttu, et nüüd on mul võimalus tagada teatud kindlustunne oma lapse ees ka siis, kui ma ei soovi oma partneriga abielluda. Ning kindlasti on riigis, mis kaitseb oma vähemusi, mul moraalselt mõnusam oma lapsi kasvatada.
Hämmastama pani endiselt aga see, et siinmail on inimesi, kes peavad homoseksuaalsust imelikuks. Kordame siis igaks juhuks veel kord - osad inimesed, ja mitte ainult selles riigis vaid kogu planeedil, on geid. Ka Hiinas, Indoneesias ja Iraanis on oma seksuaalvähemuste kogukonnad. Nad olid seal aastakümnete, ka aastasadade eest. Ka Palestiinas on oma geikogukond.
Poliitiline "roosapesu"
Palestiina puhul on tähelepanuväärne aga see, et nende seksuaalvähemuste keerulist olukorda on Iisrael ära kasutanud oma poliitilise surve õigustamiseks rahvusvahelisel tasandil. Sel viisil avaliku arvamuse kaasamist muude poliitiliste protsesside mõjutamiseks on nimetatud ka pinkwashing'uks, maakeeli "roosapesuks". Võrreldes paljude muude rahvusvahelisel tasandil levivate seksualiseeritud poliitiliste mängudega, on see siiski erandlik juhtum.
Üks levinumaid võtteid on aga niinimetatud nakkuse-loogika. Tundub, et siingi sai sedalaadi retoorika vahepeal hoogu juurde. Oma osa selles oli ilmselt ka teisel pool piiri tegutseval Putinil, kes muuhulgas õigustas oma Ukraina agressiooni Läänemaadest sinna siginenud "nakkusega", mille nimi on homoseksuaalsus.
Sellistes kultuurilistes väljendustes kujutatakse ühte osapoolt ohtlikuna ning teist ohustatuna. Sellest tekkis hirm, mis peab homoseksuaalsust sotsiaalsel teel levivaks ning näeb seksuaalvähemuste õiguste tunnustamises ohtu traditsioonilisele perekonnale. Kuid see seos tugineb pseudoarusaamadel. Sellist "nakkust" ei ole olemas. Pealtnäha metafooriline mürgisuse kasutamine on samas biopoliitika relvaks.
Näiteks Indoneesias on pärast 1998. aastal toimunud demokraatlikku pööret saanud seksuaalsusest agenda, mille kaudu hoiavad teatud radikaalsed poliitilise islami grupid oma odavat populaarsust. Suurem osa indoneeslastest oskab muidugi selle peale vilistada, sest ka nende enda naabruskonnas lõikavad ilusalongides juukseid transnaised, kes kaotasid süütuse internaatkoolis teisele tüdrukule, nende vennad elavad paralleelelu varjatud geikogukondades ja neid laulatas waria (Indoneesia transnaine).
Kooseluseadus pole põhiline
Nad võtavad seda kõike loomuliku reaalsusena, mitte et nad peaksid sellest alati ja kõvasti rääkima, ning kaugel sellest, et nende vähemuste õigused oleksid riiklikul tasandil kaitstud. Radikaalsed islamijõud aga koguvad selle baasil toonust, lõigates pinda meediaväljal, korraldades agressioone, jahudes meelekindlalt midagi Allahist ning unustades täielikult need pühakirjad, milles mainitakse muuhulgas ka seda, et prohvet Muhamedi enda lähiringkond ei jagunenud ainult meesteks, kes ihaldasid naisi, ja naisteks, kes ihaldasid mehi.
Samas on kohati isegi vägivaldseks kujunenud diskussioon sel teemal olnud Indoneesia peavoolu poliitikutele teatud mõttes kasulik, sest see võimaldab juhtida rahva tähelepanu kõrvale muudest märksa kriitilisematest probleemidest, nagu korruptsioon ja vaesus.
Ka USA samasooliste abielu küsimuses võis märgata sarnast tendentsi, mille osas nii mõnedki vasakpoolsed LGBT-aktivistid ja mõtlejad võtsid teatud hetkel kriitilise positsiooni - see meediamüra hoiab meie tähelepanu kõrvale mitmetest muudest probleemidest, mille tagajärjed pikemas perspektiivis võivad olla märksa valusamad ja kogu ühiskonda hõlmavamad, kui naabermajas elava armastajapaari suhte staatus.
Olen uhke, et Eesti riigis on nüüd võimalik reguleerida oma kooselu sõltumata partnerite sugudest - see ongi normaalne, aga võib-olla peaksime seejuures mõtlema ka sellele, millele me ei mõtle, kui mõtleme kooseluseadusele.
Ma ei kahtlegi, et seksist mõelda on tore ja seepärast on ilmselt veel toredam selliseid diskussioone ülal hoida ja Toompeal kokkusaamisi korraldada. Saab rääkida aadetest, perekonnast, loodusest, armastusest, Eesti rahvast, Kristusest, vagiinast ja peenisest. Ent kas poleks arukam nüüd sama kirglikult keskenduda teemadele, millest rääkimine pole ehk nii kerge, aga see tooks võib-olla kaasa järgmiseid reaalseid samme selle nimel, et me saaksime siin ka päriselt elada? Üksikemana, venelasena, õpetajana, kunstnikuna, eestlanna keenialasest abikaasana, füüsilise puudega inimesena, autistina, kolme lapse isana, lesbina - õnneliku inimesena.
