Oleg Pissarenko: Auhind tavalisele inimesele

Elame ajal, mil kõik peavad olema erilised, et läbi lüüa, silma paista, head tööd leida, piisavalt raha teenida... ehk ellu jääda. Pole olemas tavalist inimest või siis ei leia sellist nii naljalt.

Vahel tundub, et tavaline „lihtsalt inimene" on kadunud ja tema asemel on „erilise inimese" ideaal. Unustame, et „lihtsalt inimene" ongi eriline! Kasvatame lapsi edukuse vaimus: „Sa pead olema eriline, sest tavalise inimese elu on kurb, mõttetu, perspektiivitu..."

Tulemuseks on see, et paljud teevad tööd, mis pole nende kutsumus ja veedavad elupäevi tegevuste juures, mis neid tüütavad, sest valikud said tehtud välise erilisuse ideaalist lähtudes. Ja need kõige erilisemad saavad ju endiselt pidevalt auhindu!

Arutasime kodus, et võiks hakata välja andma iga-aastast preemiat "Kõige tavalisem inimene" või "Lihtsalt inimene" või "Harilik homo sapiens" või "Pärisinimene 2014". Aga kes see Tavaline Inimene on? Kuidas teda autasustada ja kuidas „lihtsalt inimeseks" olemist hinnata? Kes seda peaks tegema?

Kas tahame surra geeniuste või inimestena? Kas eriliste või tavalistena? Kas üks välistab teist? Kas suudame väärtustada inimeseks olemist ja hinnata „lihtsalt inimesi"?

See, et kõik tahavad olla erilised, on saanud nii tavaliseks, et selles polegi enam midagi erilist...