Lugeja: jõudsin ühe päeva haigena kodus olla, kui ülemus helistas ja seletas, kui oluline on mu kohalolek

Mulle meenub viimane kord, kui haigena tööl käisin. Teadsin, et hetkel midagi pakilist ei tohiks olla, nii et saan paar päeva kodus olla ja elu läheb edasi ka minuta. Haigena kodus olla ei ole mõnus. Võib-olla on kusagil inimesed, kes teesklevad haigust ja istuvad kodus. Mina ei tea, kes need inimesed on. Ei tunne neid.

Mul on haigena töölt puududes alati väga ebameeldiv tunne. Süütunne, mure – kas kõik ikka saab tehtud, mida pärast arvatakse? Rumal minust, aga nii on. Jään haigena koju vaid siis, kui tõesti tööle minna ei suuda. Olen küllalt haigena tööl käinud.

Aga tagasi selle viimase korra juurde. Sain ühe päeva kodus olla, kui ülemus helistas ja palus viisakalt, et tuleksin järgmisel päeval tööle, sest meil on tähtsad külalised kontoris. Kes ja mis, ei hakka täpsustama. Ega ülemus mind sundinud, kuid rõhutas, kui oluline minu kohalviibimine on.

Mõtlesin, mida teha. Ajasin end järgmisel hommikul üles, püüdsin inimese näo pähe saada ja läksin tööle. Tähtsate külalistega sain rääkida viis minutit, sedagi seistes. Koosolekule mind ei kutsutudki.

Ülemus oli rahul. Saan temast aru – tal oli vaja lihtsalt tõestada, et tema osakonnas on kõik olemas ja asi kontrolli all. Minuga läks aga nii, et olin pärast kaks nädalat väga haige, neelasin rohtusid ja istusin kodus.

Loo moraal? Keda on mul süüdistada? Ise olin rumal, eks ole?

Hea lugeja, kui tihti sina haiguslehele jääd? Kui haige pead selleks olema? Jaga oma lugu siin või kirjuta aadressil [e-mail] !