Martin Hurt: Rootsi kaitsevägi on juba aastaid alarahastatud, puudus on nii meestest kui varustusest

Rahvusvahelise Kaitseuuringute keskuse asedirektor Martin Hurt lausus, et täna jätkuv operatsioon Stockholmi lähistel meres oleva võõra allveelaeva leidmiseks paigutub rootslaste jaoks praeguseks juba üsna pikka Venemaa sõjaliste provokatsioonide ritta.

Rootsis koolis käinud ja Rootsi kaitseväe peastaabis töötanud Hurt ütles, et rootslased hindavad usaldusväärseks infot, et Stocholmi lähedal võib olla võõras allveelaev, aga ega nad ei tea ise ka väga kindlalt, millega on tegemist.

Viimati oli taoline operatsioon 2-3 aasta eest Rootsi läänerannikul, kui otsiti samuti allveelaeva. Läänemeri on teistsuguse soolasisaldusega kui Atlandi ookean, mistõttu on Läänemeres allveelaevade avastamine keeruline tegevus, nentis Hurt.

Rootsit läbib rida veealuseid kaableid. Üks Rootsi kommentaatorite seas läbi käinud teooria ütleb, et Venemaa jõustruktuurid võivad olla uuendamas kaablitele pandud pealtkuulamisseadmeid, mis paigutati sinna juba külma sõja ajal.

Alarahastatud kaitsevägi

Eile saabus Eestisse aga Hollandi mereväe eskaader, mis enne seda käis Rootsis ühisõppusel kohaliku mereväega. Selle õppuse jälgimine võis olla üks allveelaeva Rootsi vetesse saatmise põhjus. Venemaa saadab Rootsi õppuste ajal regularselt oma laevasid või lennukeid õppust jälgima, et hinnata Rootsi sõjaväe tegutsemisvõimet ja võimalusel kuulata pealt sidet.

Viimastel aastatel on Rootsi relvajõud olnud alarahastatud, üksused on olnud alamehitatud, pole piisavalt varustust ja rahapuudusel pole korraldatud piisavalt õppuseid. Professionaalid suudavad seetõttu õppusi jälgides välja korjata infot selle kohta, millisel tasemel suudavad Rootsi relvajõud tegutseda.

Rootsi on küll viimastel aastatel eraldanud kaitseväele lisaraha, aga sõjaliste võimekuste taastamine võtab aastaid. Värskelt värvatud uued inimesed tuleb välja õpetada, aga individuaalse väljaõppele tuleb lisada ka kogu üksuse kokkuharjutamine.

Venemaa provokatsioonid

Rootsi jaoks on viimased paar aastat olnud sõjalises mõttes murettekitavad. 2012. aasta lõpus hoiatas Rootsi kaitseväe juhataja Sverker Göranson, et Rootsi kaitsevägi suudab kaitsta vaid ühte piirkonda maksimaalselt ühe nädala.

Sellele järgnevalt korraldas Vene õhuvägi 2013. aasta lihavõtete ajal õppuse, mille käigus harjutati arvatavasti Rootsi pihta tuumalöögi andmist. Seejärel Venemaa aktiivsus Läänemerel vaid kasvas ja nüüd on intsidente peaaegu igal kuul. Viimane oli septembris, kui Vene sõjavägi ahistas Rootsi lähedal rahvusvahelistes vetes üht Soome uurimislaeva.

Tavakodanik Rootsis tunneb Hurda sõnul riigikaitse vastu palju vähem huvi kui näiteks keskmine soomlane. Küll peaks praeguseks keskmisele rootslasele olema selge, et Venemaa on vaenulik riik.

Rootsi on juba teatanud kaitse-eelarve teatavast suurendamisest, aga samas ei pruugi Rootsi kaitsevägi teiselt poolt pääseda kärbetest. Venemaa agressiivsusele vastuseks on Rootsi otsustanud osta juurde ühe allveelaeva ja 10 hävitajat Gripen. Nende ostude jaoks kulub aga rohkem raha kui seni eraldatud on, mis võib tuua kaasa kärpeid muudes valdkondades.

Rootsi lubadus anda abi

NATOga on Rootsil tihe koostöö juba praegu. See võib veel tiheneda, aga Rootsi astumist NATO liikmeks pole siiski oodata. "Tõenäoliselt on Rootsi koosvöövõime NATOga nii hea, kui saab olla ilma, et astutaks NATOsse," ütles Hurt.

Juba 2009. aastal otsustas Rootsi parlament, et kui mõnda Euroopa Liidu riiki rünnatakse, siis Rootsi ei jää seda kõrvalt pealt vaatama, vaid sekkub.

Hurda sõnul pole mõtet oodata niivõrd Rootsi sõjalist abi Balti riikidele, sest ka Rootsi enda võimed on piiratud, aga kõige olulisem on, et NATO saaks kasutada Rootsi õhuruumi, Rootsi sadamaid ja lennujaamasid. Luurekoostöö Rootsi ja NATO vahel toimub niikuinii.

Mingis ulatuses on võibolla lootust, et Rootsi saab oma ladudest sõja puhkedes anda ka oma laskemoona, sest mõned relvasüsteemid on Rootsis ja Balti riikides samad. Teiselt poolt on Rootsi varasematel aastatel juba väga suures ulatuses toetanud Eesti ja teiste Balti riikide kaitsevägesid, mistõttu võiks öelda, et nad on oma abi juba ette ära andnud.

Hurt arvas, et Venemaa ei tegele taoliste provokatsioonidega mitte sellepärast, et nendega mingit välispoliitilist eesmärki saavutada, vaid see on puhtalt siseriiklikuks tarbimiseks, venelastele näitamaks, et Venemaa on tagasi jõulise suurriigina.