Lugeja: iga soetatud mürsk näib tulevat mõne kodaniku elukvaliteedi arvelt
Riigi raha on meie kõigi ühisvara ning on iseenesest mõistetav, et elanikkonnal peaks olema selgem sõnaõigus selle ümberjaotamisel. Samuti peaks riik üle vaatama praegused kulud valdkonniti ning tegema parandusi, mis aitaks kaasa riigieelarve paremale jaotusele ning eri valdkondade paremale toimimisele.
Pole mingi saladus, et pikka aega on just sotsiaalvaldkond olnud üks alarahastatumaid valdkondi riigieelarves. Muidugi toimivad sotsiaalmaksu laekumised ning toetuste süsteemid näiliselt peaaegu tõrgeteta, kuid tänu vähesele rahastatusele ei jõua toetuste ostujõud järele üleüldisele hinnatõusule.
Kui teateid riigikaitsekulutuste suurenemisest imbub meediasse pidevalt, siis sotsiaaltoetuste otsesest suurenemisest kuuleb reeglina äärmiselt vähe. Eesti riigi kaitsekulutused on protsentuaalselt ühed suurimad kogu NATO-s, mis peaks tegema meist lähitulevikus sõjaliselt tugeva, kuid suhteliselt vaese elanikkonnaga riigi.
Panustamine kaitsesse on tähtis ning meie idanaabrit silmas pidades kindlasti vajalik, kuid kui vaadata meie naaberriikide Soome, Läti ja Leedu kulutusi kaitsele SKP-st, siis on see protsent palju madalam kui Eestil. Ometi oleme nendega nii-öelda samas potis.
Meie riik näib järgivat Põhja-Korea eeskuju, kus märkimisväärne osa riigi rikkust suunatakse vaid ühte valdkonda: sõjandusse. Need inimesed, kes soovivad enam-vähem hästi ära elada, peavad minema teenima riiki või astuma sõjaväkke. Eesti riik teeb kõik selleks, et me sinna poole liiguksime. Sotsiaalne areng on jäetud täielikult tahaplaanile, kuigi hinnad tõusevad jätkuvalt ning elukalliduselt oleme Euroopa esirinnas.
Eestil oleks vaja ümber vaadata sotsiaaltoetuste süsteem ning suhtuda kriitiliselt inflatsiooni. Luua tuleks reaalseid jätkusuutlikke sotsiaalseid programme ja investeeringuid, mis riigile ning elanikkonnale tulevikus ka tulu tooksid. Sõjandus on kallis ning Eestis on hakanud kujunema olukord, kus iga soetatud mürsk näib tulevat mõne kodaniku elukvaliteedi arvelt.
Keskmine Eesti inimene ei sea oma elu kaitseministri ega NATO plaanide järgi, vaid peab ellu jääma täna ning praegu. Paraku kehtib sama seis nii pensionäridele, töötutele, töövõimetutele kui ka sotsiaalselt vähekindlustatud isikutele, keda tänase seisuga on Eestis väga palju. Kõik ei saa liituda armeega ning peavad jääma lootma riigi väiksele abile. Seega on enim reformimist vajav valdkond just sotsiaalvaldkond ning riigi raha suunaksin just selle arengusse.
Toimetaja märkus: artikkel on kirjutatud vastusena üleskutsele "ANNA TEADA: Mille peale kulutaksid sina riigi raha?", kus uurime lugejatelt, kuidas kasutaksid nemad üht promilli Eesti riigieelarvest, kui neil oleks võimalus selle üle otsustada, nii nagu tartlastel on õigus otsustada promilli üle Tartu linna eelarvest. Põnevaid ideid ootame oktoobri lõpuni!
