Näosaade paljastab eestlaste skisofreenia: homosid ei sallita, aga lastele näidatakse drag queenide show'd

TV3-e hittproduktsioon "Su nägu kõlab tuttavalt" on tõeline eesti rahva lemmik, mis naelutab hooaja jooksul iganädalaselt telerite ette sadu tuhandeid eestimaalasi. Käesoleva hooaja avasaade kogus 222 000 vaatajat, eelmine saade juba 256 000 vaatajat ning eelmise hooaja finaalsaadet vaatas koguni 287 000 silmapaari.

Tegemist on selgelt tõelise koguperemeelelahutusega, sest lusti jätkub nii noortele kui vanadele, nii emmedele kui issidele ning muidugi ka nende kallitele pisipõnnidele... isegi kutsu ja kiisu kiikavad ehk õhtul teleri poole. Aww, kas pole mitte idülliline kujutelm?

Viisin siis end samuti selle hooaja saadetega kurssi ning sain üsna kiiresti aru, mis selle saate juures vähemalt issidele meeldib. Isegi saate kohtunik Andrus Vaarik ei suuda noorukese Liis Lemsalu esinemise ajal oma heameelt varjata.

Aga mida siin ikka varjata, himuralt noore neiu järele ilatsemine on tervete instinktidega terve mehe loomulik reaktsioon, kui neidis end selliselt vaatamiseks välja pakub. Usun, et mul endal võis sellel hetkel üsna sarnane nägu ees olla.

Muidugi on võimalik minna ka Olav Osolini härrasmehelikku teed, kuid see nõuab juba kõrgemat klassi ning tugevat enesekontrolli. Nimelt üritab alati väljapeetud kohtunik Osolin jätta oma liikumatu miimikaga mulje nagu ei viibiks ta hetkel mitte telestuudios ega stripikas vaid saaks hoopis osa maailmaklassi ooperietendusest Bayreuthis või süveneks mõnda Albreht Düreri meistriteosesse Uffizi galeriis. Bravo, Osolin, bravo, isegi James Bond ei oleks sellise kivinäo säilitamisega paremini hakkama saanud. Tuleb tunnistada, et tõeline meistriklass.

Umbes sellist nägu üritasin ma viimati noorusaastail ööklubis ette manada, kui soovisin muljet jätta, et olen seal tegelikult muusika pärast... it was a complete and utter failure.

Sensuaalne ja pilkupüüdev oli ka peaministriproua Luisa Värgi esinemine Kylie Minoguena, samuti midagi, mida issi hinnata oskab. Usun, et hinnata oskab tema etteastet ka eesti rahvas, kes ei ootagi enam riigijuhtide naistelt ülemäära rigiidset, peenutsevat ega väärikat käitumist. Võib isegi öelda, et viimasel ajal on latt selle osas üsna madalale lastud.

Kui peaminister Taavi Rõivas väisab toetusavaldusena homokogukonna kooseluseaduse vastuvõtmise järgset võidupidu kohvikus Sinilind ning presidendiproua võtab osa tantralaagrist ning demonstreerib kohviku Komeet rõdul välismaise puaga (pick-up artist aka sebimiskunstnik) keelevigureid, siis ei saa ju Luisale sellist võrdlemisi vaoshoitud tagumiku hööritamist pahaks panna.

Seejärel sai aga enamiku jaoks erootikaprogramm otsa ning pull hakkas korralikult pihta – no johhaidii! – sest lavale kekslesid naiste riietes mehed... see on ju iga vähegi viisakama külasimmani klassika. Mis oleks lõbusam, kui et tubli traktorist Vello ajab teenelise lüpsinaise Maie pühapäevakleidi selga ning hakkab laulma palavalt armastatud kuldaja hitte, nagu näiteks maestro Üllar Jörbergi repertuaari kuuluvaid igihaljaid viise "Kutse tantsule" või "Suur ahv". Kullafondi kuulub muidugi ka Onu Bella "Ma võtsin viina", aga kuna see on selline nõudlikum pala, siis tuleks see kindlasti juba õhtu alguses ära teha.

Kuidas aga seda näosaate fenomeni mõista? Esmalt nähtub, et eesti rahvas leiab end mõneti skisofreenilisest olukorrast, kus ühelt poolt peetakse homoseksuaalseid suhteid ebamoraalseteks ja ebanormaalseteks, kuid sellest hoolimata kogunetakse õhtuti kogu perega televusseri ette, et vaadata #koos (homo)erootikaprogrammi ning klassikalist drag queenide varieteešõud à la Conchita Wurst. Sellele samale "habetunud naisele", keda suur osa eesti rahvast Eurovisioonil ära põlgas, elab ta nüüd Marju Läniku esituses kaasa. Üldse tundub, et cross-dressing ning kogu see homovärk ei olegi järsku enam mingi probleem. Selle saate põhjal hinnates oleks pidanud kooseluseadus Riigikogus läbi minema nagu nuga pehmest võist.

Mis on aga sellise skisofreenilise olukorra aluseks või põhiprintsiibiks? Mina julgeksin siinkohal diagnoosida eesti rahval kollektiivset pieteeditunde ning keha sakraalsuse mõistmise vaegust. Pühaduse tasand ehk sakraalne sfäär on eraldatud mateeriast, tegu on eraldatud tähendusest ning keha, vaimu ja hinge jumalik tervik on lõhutud.

Selle tulemusena on meil tekkinud n-ö demokraatlik inimene, selle sõna kõige halvemas tähenduses. Demokraatlik inimene on oma olemuselt põhimõttelage ning vastavalt valitsevale režiimile ajas muutuv, ta on justkui lõuend, millel kunstnik saab lasta fantaasial lennata, ta on inimene kes vaatab riigitelevisiooni uudiseid, et "teada saada, kuidas nüüd mõtlema peab."

Näosaate vaatajate peamine õigustus kõlab umbes nii: ära võta kõike nii tõsiselt, see on lihtsalt meelelahutus, see on lihtsalt fun. Selline õigustus meenutab mulle aga koheselt ühte huumorivideot, kus näitlejad üritasid lähedastele oma kahtlast rollivalikut õigustada väitega, et it's not porn, it's HBO.

Seega, kuni kontekst on õige ja kõik on kokku leppinud, et nüüd tehakse pulli, siis võib lasta muretult enda meelt lahutada, nagu karnevalil, kus kõik rollid on pea peale pööratud, nii et õhtu alguses kehastub linnapea näiteks nunnaks, õhtu lõpus juba lõbusaks prostituudiks ning järgmisel päeval ajab jälle oma ametirõivad selga, riputab ametiraha kaela ja jätkab oma väärika linnaisa rolli etendamist, sest eelmine õhtu ei loe – see oli pelgalt näitemäng. What happens in Vegas, stays in Vegas, right?

Kõik oleks sellise lähenemisnurga alt justkui hea ja õige, kuid siinkohal tuleks mõelda ka sellele, kas ja kuidas lapsed sellisest palaganist aru saavad. Kas nad oskavad seda õigesse konteksti asetada? Kas ja kui tugevalt mõjutab see nende väljakujunevat ja kergesti vormitavat maailma- ja minapilti?

Kui lapsevanemad on mures, et koolides ning isegi lasteaedades hakatakse nende lastele rääkima homoseksuaalsetest suhetest, ning tunnevad muret, et kuidas seletada oma lapsele, miks kaks onu või kaks tädi tänaval käest kinni hoiavad või suudlevad, siis soovitaksin näosaate kordusi vaadata. Lapsed ei näe seda tegelikult mitte tänavapildis vaid pereringis televiisori ees istudes. Tänav on tunginud juba elutuppa ning teinud seda lastevanemate heakskiidul, nii et haridusasutustele ei olegi varsti enam midagi jäänud, mida lapse hinges lammutada.

Ma ei pea ennast puritaaniks ega homofoobiks, by no means, ning samuti saan ma sellisest meelelahutusest suurepäraselt aru (või vähemalt sellest, miks see massidele meeldib), kuid samas teadvustan ma endale, et näosaate puhul on tegemist täiskasvanute meelelahutusega, mitte koguperesaatega.

Kui eesti rahvas on sellest homovärgi agressiivsest pealetungist ning soorollide lammutamisest siiralt häiritud ning valmis selle vastu koguni barrikaadidele minema, siis soovitaksin neil ka õhtul koduseinte vahel selle tarbimisest hoiduda, sest vastasel juhul jäetakse endast kergelt skisofreeniline ning variserlik mulje.

Ning mis kõige olulisem, lapsed tuleks juba enne saate algust varakult magama saata, kui ollakse mures nende kõlbelise arengu pärast. Küll nad jõuavad kõige sellega veel omal ajal kokku puutuda – there's a time and place for everything, and it's called college.

Kuni nad aga veel lapseohtu on, siis tuleks nende süütut maailmapilt kaitsta, mitte selle rikkumisele kaasa aidata, tsiteerides klassikuid: ei patule!

Toimetaja märkus: artikkel ilmus algselt veebilehel De Civitate.