Jüri Grauberg: mina sõin ökotoitu viimati vist 1950ndatel
Niinimetatud ökotootmisest võis rääkida möödunud sajandi alguses ja keskel, sest siis ei kasutatud või peaaegu ei kasutatud põllumajanduses keemiat – seda lihtsalt polnud. Hilisem põllumajanduslik tootmine on üha rohkem kemiseerunud. Mida aasta edasi, seda hullem, ning praeguseks pole see paljukiidetud ning reklaamitud öko enam ammuilma muud kui paljas möko.
Kui varematel aegadel veeti põldudele väetiseks sõnnikut ja inimesed ning põllumajanduslikud loomad ja linnud sõid puhast, ilma keemiliste väetisteta kasvatatud toitu, siis praegu ma ei tea, kas üldse kusagil sõnnikut põllule veetakse. Keemiat kasutatakse praegu nii väetiseks kui ka kahjurite tõrjeks, isegi sööda valmistamisel, ning paraku pole vist ühtegi põllumajanduslikku toodet, mis oleks täielikult keemiast puutumata.
Kahjuks pole see niimoodi ainult põllumajanduslike toodetega. Sama kehtib poes müüdavate toiduainete ja jookidega, kuhu tootmisel lisatakse maitseaineid, värvaineid, lõhnaaineid, säilitusained ja pagan teab mida veel. Peaasi, et maitseks hästi, lõhnaks hästi ning säiliks pea igavesti.
Kõik kiruvad nõukaaega, aga selle aja kohta üks kena näide: nimelt ei pandud tol ajal õlle sisse säilitusaineid ja õlu säilis umbes kümmekond päeva, aga see-eest oli ta puhas õlu. Praegu võib osta jõuluporteri, panna kodus riiulile, ja ta on kasutuskõlblik ka jaanipäeval. Võib-olla isegi järgmiste jõulude ajal! See õlu on solgitud säilitusainetega.
Ja nii on see pea kõigi toiduainetega. Ökotoitu saavad süüa ainult maainimesed, kes kasvatavad enda pere jaoks keemiavaba kartulit, porgandit, õuna, aedmarju ja muud. Mina sõin ökotoitu viimati ilmselt möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel, poisikesena oma sünnikodus.
Hea lugeja, mida sina "ökovärgist" arvad? Kui palju tarbid ökotooteid ja milliseid märgiseid pakenditel jälgid? Kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee või võta sõna kommentaariumis!