Enn Tupp: Venemaa on lähemal kui silmale paistab?
Kommenteerides Venemaa sõjalisi õppusi Rootsi ja Soome läheduses, ütles üks kõrge Balti riikide julgeolekuametnik Financial Timesile: „Ma arvan, et Venemaa provokatsioonid on katse hoida neid väljaspool NATOt. Aga ma mõtlen, et kas sellel ei või olla vastupidine mõju ja sundida neid hoopis ühinema?"
Mida arvata sedalaadi „analüüsist"? Ainult seda, et see sobiks väga hästi „Vahva sõdur Svejki" lehekülgedele.
Olgu. Jätkem kõrvale Venemaa tänaste provokatsioonide poliitilised tagamaad ning heitkem Rootsi allveelaeva otsimise saagast ajendatult pilk minevikku. Millised olid Külma sõja ajal Nõukogude Liidu plaanid Ida- ja Põhja-Euroopa osas? Esimese löögi all, koos Lääne-Saksamaaga, olid Rootsi kagurannik, Kirde-Norra ja Põhja-Soome.
Miks? Sellepärast, et juba Stalin tahtis Läänemerest teha NSVLi sisemere, mis ulatuks Lübeckini välja. Lisaks Porkkala mereväebaasile (mille Soome andis 11 aastaks NSVLi kätte rendile) pidi baas olema ka Ahvenamaal.
Ei sammugi tagasi!
Nõukogude armee toimimise põhimõtted tulid kõige ilmekamalt välja Külma sõja kuumematel kümnenditel ehk 1960ndatest 1980ndateni. Teisisõnu - nii nagu 1941. aastal, polnud ka Külma sõja ajal NSV Liidul kaitseplaane. Oli vaid rünnak ehk kui teha piltlik väljavõte Nõukogude armee lahingumäärustiku terminoloogiast, siis наступление с ходу.
Stalini plaanide realiseerimise ehk Läänemerest NSVLi sisemere tegemise puhul osutusid aga problemaatiliseks teatud geograafilised alad, mis paiknesid nelja Põhjala riigi territooriumidel.
Väga olulised olid Põhja-Soome ja Põhja-Norra. NSVLi strateegiline tugipunkt Severomorsk asus NATO liikmesriigi Norra piirist vaid 200 km kaugusel ning selle kaitsmiseks oli vajalik teha kiire lõige Kandalakšast (Kontalahti) kuni Narvikuni. Väga oluline oli ka Rootsi ida- ja kagurannik koos taanlastele kuuluva Bornholmi saarega.
NSVLi sisemere loomisel oli oma roll ka Viljandis ja Riias paiknenud 4. eriotstarbelisel brigaadil (s/o 7704) ning samu ülesandeid täitval Petseri üksusel. Nende väljaõpe sisaldas kaugluuret ja diversioonide korraldamist ning enamalt jaolt oli see suunatud Rootsi ranniku lokaliseerimisele.
Rünnak õhust ja veest
X-päeval - või õigemini ööl - oleksid diversioonigrupid likvideerinud Rootsi hävituslendurid nende kodudes ning pärast ülesande täitmist taandunud ja paari dessantüksuse toel võtnud ajutiseks oma valdusse Rootsi lõunaosas asuva Ronneby lennuvälja.
Dessantväeosade tugiüksused oleks mõistagi heidetud lennukitelt, aga jätan Rootsi rannikul toimunud allveelaeva jahi valguses lahtiseks, kuidas oleksid rannikule toimetatud diversioonigrupid...
Edasiste tundide jooksul pidi Vitebski õhutranspordi diviis toimetama oma 120 An-12 transpordilennuki abil Ronneby lennuväljale tuhandeid kergerelvastusega dessantüksuslasi ja raskerelvastust, et ära vallutada ka Karlskrona mereväebaas ja luua sillapea. Radaritega avastamise vältimiseks pidi kasutatama riskantset lendamiskõrgust, mitte üle 150 meetri!
Rootsi maaväe ja Taani väinade blokeerimise pidid enda õlule võtma kaugpommitajad Tu-16, mille diviisi staap ja üks polk paiknes Tartus ning teised Baranovitšis ja Šiauliais.
Muide, Tu-16 oli võimeline kandma nii strateegilist kui ka taktikalist tuumarelva ning ka Tartu lennukid osalesid tuumapommitamise katsetusel Novaja-Zemljal.
Kui hästi on Külma sõja plaanid meeles tänastel riigijuhtidel?
Tänapäeval võiks eelnevalt kirjeldatud plaane pidada spekulatsiooniks. Põhjuse selleks annab olukord, kus Euroopa ajaloolased ei pääse ikka veel ligi dokumentidele, mis on olulised mitmete Teise maailmasõjaga seotud küsimuste lahendamiseks. Seega tuleb leppida teadmisega, et neid Läänemere blokeerimise plaane võib välja lugeda vaid 50 aastat tagasi toimunud nõukogude armee õppuste mosaiigist.
Aga kas Külma sõja mälestused on teada ka tänastel riigijuhtidel? Alustuseks meenutaksin tõsiasja, et 2006. aastal likvideeris NATO asutajaliige Taani oma allveelaevastiku.
Edasi pisut samuti NATO asutamisel osalenud Norrast: 2007. aastal paiknes Venemaal Koola poolsaarel kõigi väeliikidega kokku 8800 sõjaväelast. Norralastel oli samas piirkonnas vaid üks pataljon 700 võitlejaga. Kui ma tol ajal selle kohta Vene sõjaväeatašeelt pisut noriva tooniga põhjust pärisin, vastas ta: „Ты знаеш это уже историчеси так сложилось," ehk „Sa ju tead, et see on juba ajalooliselt nii kujunenud."
Samal, 2007. aastal, kinnitas Vene Föderatsiooni välis- ja kaitsepoliitika nõukogu liige Vitali Šlõkov: „Norralased saavad suurepäraselt aru, et Venemaal puudub agressiivsus Norra suunal, kuid meil on olemas soliidne laevastik ja konflikti puhul NATOga ei jää Norra puutumata."
Ebaõnnestunud luureoperatsioon
Liikudes edasi Baltikumi poole, tuleb meenutada 2005. aastat, kui Leedus alla Venemaa õhujõudude hävituslennuk SU-27. Ametlik põhjendus, miks see lennuk üldse Leedu õhuruumi sattus, toodi tõrked navigatsioonisüsteemis.
Seda põhjendust, või pigem vabandust, analüüsides tasub aga meeles pidada, et kõnealust hävituslennukit saatis rahvusvahelisse ehk neutraalsesse õhuruumi jäänud Venemaa õhuluure lennuk A-50. Tegemist on Venemaa vastega NATO AWACS süsteemile ehk õhuruumi tuvastus- ja juhtimissüsteemiga ning säärane lennuvahend oleks suutnud õnnetu saatusega SU-27 igal juhul turvaliselt koju tuua.
Arvestades venelaste õhuluure kohalolu, pole enam mingit mõtet salata, et toonase aktsiooni eesmärk oli tegelikult kontrollida Balti riikide õhuseiresüsteemi valmisolekut. Selleks tuli lihtsalt mõneks minutiks lennata Leedu õhuruumi ning seejärel maanduda Valgevenes. See katse aga ebaõnnestus ning usun, et mitte probleemsete navigatsiooniseadmete, vaid ilmastikutingimustele mittevastava kütusevaru tõttu.
Nii palju siis „mängudest" maal, merel ja õhus, mida julgeolekupoliitika kujundajad peaksid suutma õigesti hinnata ja kõrge positsiooniga poliitikud oma valijale selgitada.
