Briti luurejuht: tehnoloogiafirmad peavad luureagentuure rohkem aitama, et nende teenused ei muutuks kuriteo- ja terrorismivahendeiks
Islamiriik on esimene terrorirühmitus, mille liikmed on üles kasvanud internetis. Nad kasutavad interneti jõudu praktiliselt ülemaailmse ulatusega džihaadiohu loomiseks. Väljakutse valitsustele ja luureteenistustele on tohutu ja sellele saab vastu astuda vaid koostöös tehnoloogiafirmadega, kirjutab Suurbritannia elektroonilise luure teenistuse GCHQ direktor Robert Hannigan.
Hannigani sõnul on terroristid internetti juba ammu kasutanud, kuid Islamiriigi lähenemine on erinev kahes tähtsas valdkonnas. Kui Al-Qaida ja sellega seotud rühmitused pidasid internetti materjali anonüümse levitamise või salajaseks kohtumise paigaks, siis Islamiriik on võtnud interneti kasutusele kärarikka kanalina, kus enesele reklaami teha, inimesi hirmutada ja potentsiaalseid värvatavaid radikaliseerida, kirjutab Hannigan ajalehes Financial Times.
Islamiriigi äärmuslased kasutavad selliseid sõnumi- ja sotsiaalmeediateenuseid nagu Twitter, Facebook ja WhatsApp, ning keelt, mida nende sihtgrupp mõistab, kirjutab Hannigan. Nende üles pandud videotel on teadlikult arvutimängu kvaliteet. Nad kasutavad hashtag'e World Cup ja Ebola, et peita oma sõnumit laialdasemasse uudisvoogu ning nende võime saata 40 000 säutsu Mosuli ründamise ajal ilma spämmikontrolli käivitamata illustreerib nende osavust uue meedia alal. Hannigani sõnul ei pea tänapäevased pühasõdalasehakatised otsima piiratud ligipääsuga veebilehti, nad võivad jälgida teisi noori inimesi, kes kirjutavad oma seiklustest Süürias nagu igal pool mujal.
Islamiriigi juhtkond mõistab Hannigani sõnul võimu, mille see kõik annab uue põlvkonna üle. Peade maharaiumiste videote kvaliteet on hea ning toimingut ennast päriselt ei näidata. Hannigani hinnangul on Islamiriik mõistnud, et liiga palju visuaalset vägivalda võib olla kontraproduktiivne nende sihtgrupi jaoks ning enesetsensuuri rakendades võivad nad jääda napilt sotsiaalmeedia reeglite raamesse, kasutades ära lääne väljendusvabadust.
Islamiriik erineb oma eelkäijatest ka kommunikatsioonide turvalisuse poolest, märgib Hannigan. See muudab GCHQ-suguste agentuuride jaoks väljakutse veelgi suuremaks. Sõnumite krüpteerimise või nende anonüümseks muutmise tehnikad, mis olid varem kõige arenenumate kurjategijate või riikide eelisõigus, on nüüd osa standardist. Vabalt on kättesaadavad programmid ja rakendused, mis lisavad veel turvakihte, millest osa reklaamitakse kui „Snowdeni heakskiidetuid“. Hannigan kinnitab, et pole kahtlust, et noored välisvõitlejad on õppinud ja saanud kasu viimase kahe aasta leketest.
GCHQ ning sõsaragentuurid MI5 ja SIS ei tule Hannigani sõnul nende väljakutsetega toime ilma suurema toetuseta erasektorist, sealhulgas suurimatelt USA tehnoloogiafirmadelt, mis internetis domineerivad. Nende teenused mitte ainult ei sisalda üha rohkem vägivaldse äärmusluse või laste kuritarvitamise materjale, vaid on ka kuritegudele ja terrorismile kaasaaitamise vahendid. „Ükskõik kui vähe see neile meeldib, on need muutunud terroristide ja kurjategijate lemmik käsu- ja kontrollivõrgustikeks,“ kirjutab Hannigan. Kui tehnoloogiafirmad kavatsevad selle väljakutsega toime tulla, peaksid nad Hannigani sõnul välja tulema senisest paremate võimaluste loomisega seaduslike juurdluste korraldamiseks julgeoleku- ja õiguskaitseagentuuridele.
Agentuurid nagu GCHQ peavad Hannigani sõnul omalt poolt osalema avalikus debatis privaatsuse üle. „Me peame näitama, kuidas oleme vastutavad andmete eest, mida kasutame inimeste kaitsmiseks, nagu erasektor on üha rohkem surve all, et näidata, kuidas ta filtreerib ja müüb oma klientide andmeid. GCHQ-l on rõõm olla osa küpsest debatist privaatsuse üle digitaalajastul. Aga privaatsus ei ole kunagi olnud absoluutne õigus ja debatt selle üle ei tohi muutuda põhjuseks kiirete ja keeruliste otsuste edasilükkamiseks,“ kirjutab Hannigan.
