Janar Siniväli: kuidas saab Eesti patrioot keelata Nõukogude Liidu üle nalja heita?

Väga palju on olnud tülisid erinevate stiilipidude tõttu – küll on poliitikud pidanud vabandama natsivormi kandmise pärast, küll on kellelgi häda nõukogude aja meenutamisega.

Stiilipeod on lõbusad, huumorivõtmes üritused. Mil viisil saab end Eesti patrioodiks nimetada inimene, kes keelab absurdse riigikorra või kurjade inimeste üle nalja teha? Niigi leidub poliitkorrektoreid, kes anekdoodi- ja isegi lasteraamatuid tagantjärele tsenseerivad, ent poliitkorrektset karnevali ma päris hästi ette ei kujuta. Kas järgmisena tulevad fotorealistlikud karikatuurid?

Korraldasin paar aastat tagasi nõukogude-teemalise maalinäituse, kus samuti sarnaseid küsimusi üles kerkis. Ka kaubanduses lähevad nostalgiakaubad hästi müügiks. Selles ei ole midagi halba. Ka sõdade ja orjuse üle on nalja tehtud. Vastu rinda tagudes ja minevikku ignoreerides võib küll iseendale tugev patrioot tunduda, aga reaalselt on huumor parim, mis rahvast läbi erinevate aegade edasi aidanud.

Nõukogude ajal aitas just ridade vahele peidetud satiir hoida üleval rahva moraali, sest absurdsus püsis pidevalt fookuses. Kuna sovjetimentaliteet ei ole lõplikult lakanud püüdlemast meie ellu tagasi imbuda, siis huumori eluterve jätkumine on positiivseim viis seda takistada.

Toimetaja märkus: arvamusavaldus on reaktsioon eile ilmunud loole "FOTO: Lugejat häirib Oktoobrirevolutsiooni aastapäevale pühendatud stiilipidu"