Lugeja: aitasin sugulasel laipu vedada
Kui teised koolikaaslased läksid suvel kas poodi müüjaks või mõnda firmasse suvetööliseks, aitasin mina oma sugulasel majadest laipu ära viia. Võib-olla teate neid laibaautosid, mis tulevad ja viivad lahkunu maised jäänused minema? Igatahes mina töötasin suve jooksul ühe sellise auto peal.
Alguses oli see päris jube, sest kuigi oli 11. klassi suvevaheaeg ja pidasin ennast juba suureks inimeseks, võttis mul esimene kord laiba nägemine jalad ikka üpris nõrgaks. See tundus kohutav. Ja veel mõte sellest, et laipa peab katsuma ja teda laibakotti tõstma ning siis mikrobussiga minema viima, vajas ikka kõvasti harjumist.
Kuna sugulasel oli hädasti abikätt vaja ja minu tunnihind tööturul oli ikkagi maksuvabalt väike, olin talle hädavajalik. No mis seal ikka, töö oli töö ja ega need laibad ju ise ka minema jalutanud. Keegi pidi ju seda tegema.
Umbes kuu ajaga harjusin tööga ära ning pärast ei tundunudki see kõige keerulisem amet. Raske oli siis, kui laip oli juba mõnda aega seisnud ning lagunema hakanud. Siis oli teinekord ikka tükk tegemist, et paha ei hakkaks. Raske oli halba haisu hiljem ka mikrobussist välja saada.
Nädalas ikka paar väljakutset oli, kus laip tuli külmkambrisse toimetada. Mingeid rituaale enne seda ei teinud ja risti ka ette ei löönud. Võiks öelda, et mõne ajaga tekkis selline teatud sümpaatia ja austus nende lahkunute vastu. Oli tegemist ju ikkagi aastakümneid elanud inimestega, kelle aeg oli lihtsalt saabunud.
Töö oli töö ja mis parata, ega noorele inimesele kontoritööd keegi nii naljalt ei paku ka. Samas, eks see töö pani ennast ka rohkem elu üle järele mõtlema ning puutudes pidevalt kokku surma ja kaotusega, mõistsin, et elus ei maksa pead norgu lasta, vaid ikkagi püüelda rõõmu ja õnne poole.
