Märt Meesak: ei taha Ühtse Venemaa süsteemi, tänan!
Tolm on üles löödud niivõrd vara, et ei tea kas valimisteni vastu peetaksegi.
Sagimine läks tegelikult lahti juba kuukene tagasi. Siis kui mõni Riigikogu liige otsustas Keskerakonna hüljata ja mõni mitte. Siis tuli uudiseid, et täieneb IRL-i tuntud nägude rida. Tulejaid ja minejaid oli ka sotside ja oravate ridades. Krossi teemal läks käima kummaline komejant. Üks endine IRL-ikas tuli temaga kaasa, kuigi kaalus esialgu hoopis sotsiks hakkamist. Juba see näitas, et tegelikult polegi eriti vahet, kust kuhu liigud.
Sellele eelnevalt ja järgnevalt on üha enam kuulsaid ja kummalisi liitunud just tänase võimuparteiga. Hakka või ise ka uskuma, et viimane esindabki kõige paremini paremini seda võimuasja siin Eestis. Kogu selle tormamisega just seda meile selgeks teha püütaksegi. Ei saa ju tekkida kahtlust – kui nii paljud lähevad ausalt Eesti riiki teenima just Reformierakonda, siis peab seal selleks võimalus olema.
Eks tegelikult ongi. On viimane ju nüüdseks juba viisteist aastat võimul olnud. Tähelepanelik valija muidugi mäletab, et koalitsioonis on oldud koos kõigi tänaste kartellierakondadega. Vahet pole, mida enne valimisi on räägitud. Küll on lubatud hoida eemal Savisaar, kes sai Ansipi valitsuse majandusministriks, küll riigi majanduse kindlasti ummikusse keeravad sotsid, kuigi just viimastega ollakse täna valitsuses. Kes näeb siin vägevat oskust seista oma valijate eest, kes aga vägevat oskust iga hinna eest pirukat jagada, unustades väärtused ja põhimõtted.
Eriti paneb õhku ahmima see nelja kartellipartei vaheline jooksmine. No milleks üldse seal joosta või rapsida? Suurt erinevust neil ju tegelikult ei ole. Otsused ja jutt on täpselt selline, milline sellel päeval soodsam on. Kes on sots ja kes liberaal? Sellest ei saa enam ammu eriti aru. Vabalt võiks nende ühine nimetaja olla juba Eesti Riigipartei, koos erinevate huvigruppidega selle sees.
Kui Eestis peaks ületama üks erakond parlamendi valimistel 50 mandaadi piiri, muutuvad asjad päris nukraks. Ühe partei võimu oleme Tallinnas juba omajagu näinud ning teame, kuhu see viia võib. Ei tooks selline tulem ka Toompeal paremat tulevikku. Juba täna on võimukoridorides tunda liigset ühesuunalist tegevust. Sellist Ühtse Venemaa laadset süsteemi, nagu on kujunenud Venemaal, me Eestis lubada ei tohi.
Surve säilitada nelja erakonna süsteemi või kehvemal juhul saavutada kahe ning kõige halvema stsenaariumi järgi ühe erakonna võim on täiesti tuntav. Metsikuks rabistamiseks on läinud ka ministrite tasandil. Paistab, et nimekirjade kokkupanek on valusam kui välja paistab.
Praegune "kõik ühiselt võimupartei ridadesse!" suund on murettekitav. Riigierakondade vahel jooksmine samuti. See näitab, et meie poliitiline süsteem on liikunud suletuse poole. Nagu muid valikuvõimalusi ei olekski ning Eestis kehtiks nelja partei süsteem. Üleöö minnakse juttude järgi täiesti erineva maailmavaatega erakonnast teise niivõrd kergelt ja niivõrd populistlike põhjendustega.
On aeg hakata hindama poliitikuid tegude, mitte sõnade järgi. Seekord on vaja vaadata reaalselt enda ümber, et mida need kaua võimul püsinud võimurid meie kõigi heaks tegelikult teinud on. Tõmbame Ühtse Venemaa süsteemi poole liikumisele pidurit ning anname võimaluse kogukondadele – rahvale endale – neile, kes on meiesugused – headele ja tavalistele Eesti inimestele meie kõrval, erinevatelt elualadelt ja erinevates valdkondades pädevate teadmistega kogukonna liikmetele.
