Meil tähendab liberaalsus mitte niivõrd isikuvabadust kuivõrd vabadust saada raha eest mida iganes
Paranoilisemad nägid joomise soodustamise taga alkoholitootjate kõrvu. Äkki olidki – asi see siis valitsusparteidele vääriline annetus teha ja väikese seadusemuudatuse ikka saab. Nüüd on see jama vähemalt lõppenud. Või kas ikka on? Sest veelgi paranoilisemad näevad Tallinna tegude taga suurte poekettide kõrvu.
Miks ikkagi viina ja õlle müügiks neid ruutmeetreid nii palju vaja on? Müügikohtade arvu saaks ka teisiti vähendada, kuid see on väga hea võimalus väikesed kuid tüütud konkurendid hingusele saata. Need sindrid ju müüsid viina ja õlut kallimalt ja hoidsid endal sellega hinge sees. Mugavus ju maksab – kes tahab lähedalt saada, maksab natuke rohkem.
Äkki poeketid panidki rahad kokku? Tegid Tallinna valitsevale parteile sobiva annetuse ja ikka saab. Väikepoed on nüüd likvideeritud – selleks ajaks kui väljakuulutatud eksperiment läbi saab, on nad kenasti pankrotis. Suurte kettide käive aga kasvab. Selline investeering tasub end ikka miljonikordselt ära, mitte nagu tavaline turul rabamine tibatillukese kasumi nimel.
Aga oot, parteid pidid ju annetustega mõjutamise vastu immuunsed olema? Selle nimel makstakse neile ju miljoneid riigieelarvest – et võtke ja kasutage, peaasi et te äraostetavad ei oleks! Nii et jama – eespool esitatud inetud kahtlustused ei saa vett pidada.
Siinkohal teeme väikese kõrvalepõike ja tutvustame võimendi tööpõhimõtet. Kes see ikka koolis sellesse väga süvenes? Seadusandjad näiteks ei süvenenud. Võimendi – see on siis vidin, mis juhib võimsamat vähem võimsa abil. Näiteks juhib suurt raha pisikese raha abil.
Juhtimiseks teed väikese annetuse, aga tulemusena toimib sinu huvides palju suurem, riigi poolt eraldatud rahavoog. Nii see siis käibki – investeerid natukene parteisse pisikese annetusena ja partei kasutab sinu huvides oma ohtrat riiklikku finantseerimist. Ka väike raha kulub ära ja selle nimel peab pingutama, riigi raha aga on niikuinii tasuta käes.
Huvitav, kui laialt see siis ikkagi toimib? Kui hakata seadustes ja valitsuse tegudes, ka omavalitsuste omades, järge ajama ja pidevalt esitada kiuslikku küsimust, et aga kellele see siis kasulik oli, siis tundub, et ikka väga laialt. Miks peakski keegi üldse parteile annetama, kui ta selle eest midagi vastu ei saa? Maailmavaate toetuseks?
Meie parteidel pole maailmavaadet tuvastada õnnestunud ja paistab, et nad triivivad kõik samasse punkti kokku ja muutuvad aina sarnasemaks. See punkt muuseas on kõnekas – see pole mitte valijate keskmine vaid hoopis suurettevõtjatele soodsaim punkt. Kes see muu ikka neid annetusi kokku kanda saab, mis parteisid tegelikult juhivad?
Parem-vasak skaala keskel ja äärmuseni liberaalne on see punkt, sest suurettevõtjad ei ole parempoolsed, nagu arvatakse. Parempoolsed on spetsialistid ja väikeettevõtjad, kes elatuvad iseenda tööst. Suurettevõtjad on just keskel – seal ei sega konkurents neid liialt. Parempoolsus tähendaks ju vaba konkurentsi, aga nemad tekitavad endale raha eest eeliseid.
Ja rahvale peab ka riigi arvelt leiba ja tsirkust jagama, et nad ikka töötada jaksaks ja mässama ei kipuks. Raha selleks saab palgatöötajate nöörimisest – ettevõtjate endi kasumid ja varad on suhteliselt maksuvabad. Liberaalsus! Liberaalsus aga tähendab siin mitte niivõrd isikuvabadust kuivõrd vabadust raha eest endale kõike lubada.
Päris kehv seis on meil demokraatiaga. Miks meil siis nii halvasti on läinud? Tegime ju kõik nagu teisedki Euroopa demokraatiad. Pareminigi tegime! Pingutasime kõvasti ja jõudsimegi väga kiirelt sinna, kuhu selline süsteem viib. Teised riigid on vähem pingutanud ja neil on rohkem segavaid seadusi ja tavasid ka. Aga ega neilgi seis palju parem ole. Võimalik, et sealsed elanikud on sellega lihtsalt rohkem harjunud. Siis ei tundugi nii halb. Elusa konna pidavat ka saama ära keeta, kui tõsta temperatuuri piisavalt aeglaselt. Meil aga on toimunud kõik üsna kiiresti.
Mis siis teha? Korruptsiooni võimendamise süsteem tuleb likvideerida. Partei peab elama puhtalt oma liikmete liikmemaksudest. Riiklik toetus tuleb lõpetada ja annetused täielikult ära keelata. Poliitika tegemiseks pole üldse palju raha vaja – kulud viib kõrgustesse konkurentidega võistlev reklaamikampaania. Kui konkurendi rahavoog on sama napp, siis tulemused ei muutu, lihtsalt raha kulub vähem ja jääb ära inimeste sisutu reklaamiga tampimine. Parteidel tekib võimalus asuda oma valijate huve kaitsma ja tõepoolest ise poliitikat tegema, kui pole enam võimalust annetusi püüda ja end nende eest maha müüa.
