Marju Kõivupuu: Halloweeni tähistatakse mitmel pool maailmas, mardid-ja kadrid seevastu omad ja kodused

Pühapäeval on mardilaupäev ja kui veab, siis paluvad sel õhtul mardid lauldes ennast ivakeseks tuppa sooja lasta, sest nende küüned on hakanud kangesti külmetama ja varbad valutama sel pikal ja ohtlikul teekonnal, kus pilliroog „pistis silma ja kastehein see kaksas kaela... „ Need päris õiged mardid (ja kadridki) teavad, et nad ei tule lihtsalt niisama endale head-paremat nuiama, vaid tulevad ikka pere õnne ning hea käekäigu pärast ja on tänulikud, kui neile pererahvale jagatud heade soovide eest head-paremat kotti poetatakse.

Veel paar-kolm inimpõlve tagasi oli mardi- ja kadrisandiks käimine peamiselt vallaliste noorte täiskasvanute sügistalvine meelelahutus, mis tõi elevust ja vaheldust talutaredesse.

Muuhulgas kontrollisid mardi- ja kadrisandid ka laste lugemisoskust ning „kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda“, missugune rahvapedagoogiline meetod on nüüdseks pöördumatult ajaloo prügikasti heidetud. Mardid käisid ikka tumedais rõivis ja olid riietatud meesteks, loomadeks, lindudeks. Kadrid aga liikusid ikka heledas, nagu naistele-noorikutele kohane. Mida lähemale meie ajale, seda loomingulisemaks on muutunud ka martide-kadride kostüümid.

Tänapäeval, kui mardisantideks käivad peaasjalikult lapsed, küsitakse ikka, et mida lastele pakkuda, mis peaks kodus mardiõhtul varuks olema? Lapsed on tundnud rõõmu lasteaias või koolis oma kätega ehtsa mardimaski valmistamisest, maskeerituna ringi lippamine tekitab rõõmsat elevust ja eks võõrasse koju sisselaulmine ning oma (laulu)oskuste näitamine nõuab teatavat esinemisjulgust ja enese proovilepanekut, mis tahab vastutasuks saada ikka väikest meelehead ka siis, kui see õnne ja tervisesoovimine suure ähmiga meelest läheb või kui seda on väikestele martidele-kadridele unustatud õpetada.

Mäletan, kui aastaid tagasi käisid mul väikesed marakratid mardiks. Lausid ennast kenasti tuppa ja jäid mulle suurte silmadega otsa vaatama, et mis nüüd siis edasi. Küsisin, mis mardid ka oskavad? – Kakelda, tuli kiiresti vastus. Nii nad mul siis esikus natuke madistasid ja vaatasid peale kähmlust uuesti ootavate silmadega mulle otsa, et kas oli ka küllalt hea kakelung? Küsin, et kas te nüüd kaklesite minu pere terve aasta kaklemised ära? Vist küll, tuli kiire vastus ja väikesed käed haarasid kiiresti õunakoti järele.

Mardi- ja kadriõhtu on aeg, kus „eelista Eestimaist“ võikski olla kirjutamata reegel. Eks vanal ajalgi pakuti martidele ju samuti seda, mis kodus oli: pähkleid, õunu, herneid. Ega keegi linnast seks puhuks „kollast saia“ ja „seda vett, mis kibõnaid ninna ajab“ tooma ju läinud. Nüüdsel ajal võiks valmistada kodus kas karaskit või kaeraküpsiseid või kui aega ja viitsimist kokata pole, siis kodumaist kommi või šokolaadi võiks igaks juhuks väheke ikka varuks hoida.

1990ndate alguses, kui poes polnud midagi eriti saada, käsin oma tudengitega Tartus marti jooksmas. Vahepeal tuli „staapi“ 3-liitrised kompotipurgid ära viia, sest nendega oli kole ebamugav mööda linna ringi käia, eriti veel kui pillid ühes. Nii et eks martidele-kadridele jagatud annid ole ka oma aja ja võimaluste nägu.

Mardihane söömine on siinmail pikka aega olnud pigem linlik tava, veel 19ndal sajandil toodi hani lauale vaid jõukamates peredes. Kana või kukk sobis hane asemel aga talupoja piduroaks.

Mõnikord viskavad mardid tuppa teri – külivad karja- ja viljaõnne. Ärgu siis pererahvas pahaseks saagu, see ikka vana kombe pärast.

Kui nüüd möödaläinud halloweeni peale mõelda, siis eks seegi ole surnud esivanemate hingede austamisele suunatud püha, millel samuti pikk, piltlikult väljenduses heinahangu-kujuline ajalugu: üks haar viib tagasi paganuseaega, teine haar osundab kristlusele ja kolmas Ameerika tavadele. Neist kokku on saanud kaasaegne halloween, kõrvitsalaternate ja kõige sellega, mida rahvusvaheline pop-kultuur haloweeni-aegu pakub. Halloweeni tähistatakse mitmel pool maailmas, mardid-ja kadrid seevastu omad ja kodused.