13-aastane Margus Tsahkna Berliini müüri langemist tähistamas: pidime peaaegu surma saama
"Berliini müüri langemise päev tuletab mulle igal aastal meelde sündmuse, mis toimus küll 3. oktoobril 1990, vähem kui aasta hiljem, aga on siiski mu mälus seotud just Berliini müüri langemisega. Tegu oli Saksamaade ühinemise tähistamisega Bandenburgi alleel Berliinis, kuhu tänapäeva mõistes “hull” Tartu Poistekoori dirigent Uno Uiga oma 70 poissi otsustas möödasõidul viia. Nimelt käsime me sellel ajal Sakamaal kontsertreisidel. Kaks Ikarus bussi oli poisse täis ja need bussid olidki tavaliselt kaheks nädalaseks turneeks meie koduks," kirjutab Tsahkna enda blogis.
"Brandenburgi väravate ümber oli kogunenud hinnanguliselt miljon inimest. Kõigi eesmärgiks oli läbida Brandenburgi värav, mis tegelikult ei ole läbikäigukohast väga lai. Sättisime siis ka meie oma sammud selle suunas, trügides tihedas rahvamassis Berliini müüri langemise ja vabanemise sümboolse akti teostamise poole. Meie ei olnud ju siis veel vabad ja tagantjärele saame aru, et meid vabaks lasta ei olnud siis kellelgi veel plaanis."
Tsahkna sõnul oli rahva surve nii suur, et mõnisada meetrit enne väravat ei olnud võimalik ennast enam liigutada. "Jalad tõusid õhku ja rahvamass litsus ennast väravate vahelt läbi," kirjutab ta.
"Teisele poole väravaid oli ehitatud pressilava, kust kogu maailma telekanalid üritust edastasid. Sinna ette oli kogunenud kamp eestlasi, sini-must-valged lipud käes ja proovisid saada pilti sõnumiga EESTI VABAKS! Trügisime oma pinginaabriga ka sinna ja varsti leidsime ennast meeste õlgadel, lipud käes maailma telekaamerate ees lehvitamas ja karjumas EESTI VABAKS! Ja mis hiljem välja tuli, et seda oligi rahvusvahelistes uudistekanalis näidatud, kuigi jah, pisikese taustana suure ürituse üldpildis aga ikkagi."
Tsahkna sõnul kestis kogu möll öö otsa. "Kui hakkasime samme tagasi bussi juurde seadma, otsustasime minna läbi pargi, kuna tee oli paksult rahvast täis ning nii jõudus kiiremini edasi. Meeleolu oli ülev ja rõõmus. Täiesti tundmatud inimesed õnnitlesid ja kaisutasid teineteist. Vabaduse hõng oli magus ning tundsime, et me osaleme milleski väga suures ja tähtsas," meenutab ta.
Tsahknal on meeles ka esimene õppetund lääne kommete kohta. "Meile tuli vastu järjekordne kamp noori, kes meile lehvitasid. Vaatasin, et neil oli mingi huvitav tervitusviis, mida meie, okupatsiooni viljastavates tingimustes kasvanud noored ei olnud varem näinud. Keskmine sõrm oli püsti. Tegin siis samamoodi ja lehvitasin vastu, kesmine sõrm püsti, ise rõõmsalt hõigates “FREEDOM TO ESTONIA”!" räägib ta.
"Pidime peaaegu surma saama. Õnneks aitasid kiire reaktsioon ja veel kiiremad jalad. Üks kutt tõmbas välja raketipüstoli ja lasi sellega meid. Tõmbasime pead alla ning panime jooksu. Õnneks lendas rakett meist üle."
Bussi jõudes rääkisid poisid loo ära ja said selle peale vanematelt poistelt teada, et keskmise sõrme näitamine vabas lääne ühiskonnas ei ole just kõige sõbralikum tervitusviis.
"Berliini müüri langemise 25. aastapäev tuletab mulle meelde, kuidas ma sain osa ajaloost ja esimese praktilise kogemuse, mis asi on lääne vabadus."
