Lugeja: kuidas saab 21. sajandi eurooplane öelda, et tegi orjatööd?

Ma ei ela kahjuks juba mõnda aega Eestis, aga tegelikult polegi inimese asukoht oluline. Kui me nüüd kõik peegli ette seisame ja ennast pisut vaatame, siis mõistame, et meil kõigil on kaks kätt, jalga ja silma. Me oleme kõik inimesed. Inimesed kipuvad kurtma kehvade töötingimuste üle, kiusamise üle tööl või kasutama lausa väljendit orjus.

Lihtne on süüdistada enda probleemides kedagi teist, sest nii tundub endale kergem. Kas me saame nimetada end orjadeks, kui tegelikkuses teeme me seda tööd vabatahtlikult? Kui inimene töötab ettevõttes pikki aastaid ja hiljem tuleb lagedale looga "olin ori", tekib küsimus, kelle või mille ori? Kas oma harjumuste ori või oma saamatuse ori?

Lõppude lõpuks oleme me täiskasvanud inimesed ja teeme oma valikuid vabatahtlikult ning võimalus töölt lahkuda on meil alati olemas. Ja kui inimene ei taha või ei suuda enam töötada, võib ta kasvõi päeva pealt lahkuda. Keegi ei saa sundida töötama, isegi tööleping mitte. Jah, sa küll vastutad, kui päeva pealt loobud, aga see ongi täiskasvanute maailmas loomulik asi – vastutus, mida me kanname oma tegude ja otsuste eest.

Leian, et maailmas ei ole olemas halba tööandjat, nagu pole ka halba ilma vaid lihtsalt kehvad riided. Keegi meist ei ole keti otsas ja ei tee tegelikkuses n-ö orjatööd. Vaadake tagasi minevikku ja meenutage, et orjadel polnud õigusi ja neil polnud võimalust lihtsalt lahkuda. Meil, arenenud ühiskonnas, on õigused ja tsivilisatsioon, meil on vabadus valida, vabadus töötada just seal, kus meile meeldib ja nendega, kellega meeldib.

Võib-olla tundub koht, kuhu sa tööle satud, sulle vastuvõetamatu ja sa süüdistad selles kohe oma tööandjat, kuigi tegelikult tekitasid sinu jaoks ebameeldivusi hoopis sinu kolleegid. Inimesed on iseloomult erinevad ja me ei saa eeldada, et me sobime kõik kokku. Proovige panna lõvi, hiir ja jänes ühte ruumi ja vaadake, mis juhtub juba esimestel minutitel. Selles ruumis toimub täielik kaos ja samasugune kaos toimub ka meie töökohtades, kus sellised inimesed on üksteise kõrval ametikoha leidnud.

Lõvi tahab süüa, ta on ambitsioonikas ja oma eesmärkide nimel on ta valmis kõik purustama. Hiir on vaikne, ta hiilib mööda nurkasid ja keegi ei märkagi teda. Jänes aga on arg ning paneb iga väiksemagi asja peale jooksu. Vahel selline kooslus töötab, aga üldiselt mitte. Ka inimesed ei pruugi kollektiivi sobida, ükskõik kui väga nad ka ei püüaks, nad ei saa kunagi "omaks". Seega pole mõtet nuriseda oma kehva ülemuse üle – see on nagu äikesetorm, mis hetkeks tuleb ja seejärel kaob.

Kui inimese päevad on tormised ja ta on ise loobunud päikese otsimisest, siis on see tema enda valik. Meil on vabadus valida ja paar aastat hiljem öelda, et olin kui ori, on äärmiselt väär. Loomulikult on lihtne öelda, et ma ei saa töölt ära tulla, sest mul on kohustused. Meil kõigil on kohustused ja need on meil võetud vabatahtlikult. Iga inimene lihtsalt peab ise enda eest seisma ja kui ta tunneb, et ei sobi lõvipuuri, siis võib-olla ongi tema koht hoopis jäneste või hiirte seas.

Tööle minnes on tingimused üsna selged. Kui nendest miskit arusaamatuks jääb, tuleb need oma tööandjaga selgeks rääkida või loobuda tööst, kui uued ülesanded ei sobi. Kui suudeti seda tööd nii pikalt teha, siis järelikult pidi töö meeldima. Ka mina olin väga hea ametikoha peal ja ma usun, et sellist kohta tahaksid paljud meie seast, aga keskkond ei sobinud mulle. Ma ei jäänud ootama ja vinguma, vaid ma lihtsalt loobusin: keerasin selja ja otsustasin alustada uuest kohast. Nii võiks teha kõik, kellele tundub, et nendele ei sobi töö, mida nad teevad.