Margus Luik: Loovus ja lõimingud kehalises kasvatuses

Üha enam nõutakse õpetajatelt ainetevahelist integratsiooni ehk lõimumist. Selle ülesande täitmine nõuab loovust. Just loov mõtlemine on seatud meie koolihariduses üheks prioriteediks. Üha enam rõhutatakse, et tänapäeva noor peab koolist omandama võime erinevatele väljakutsele loovalt läheneda. Faktiteadmiste ning tuupimise aeg hakkab läbi saama, vaja on oskust info õigel hetkel üles leida ning kiirelt reageerida. Kes tegutseb kiiremini ning loovamalt, saavutab teiste ees edumaa. Kiiresti muutuvas ja konkureerivas ühiskonnas ei jää meil muud üle!

Kuidas rakendada uusi suundi kehalises kasvatuses? Tunni aeg on piiratud, koos riietumise ja pesemisega on selleks 40 minutit ning see peaks olema täis liikumist. Oma praktikas olen kasutanud võimalust osa tööd lastele delegeerida. Näiteks lasen neil aeg-ajalt ise harjutusi välja mõelda ning ette näidata, tehes seda mõnikord ootamatult ja ette teatamata. Harjutustele saab püstitada veel lisanõudeid - paarisharjutused, liitharjutused jne.

Pisut võimekamatele võib anda ülesandeks mõelda välja uus palli- või liikumismäng. Seda oleks tõenäoliselt mõistlikum teha koduse ülesande vormis, et lapsed saaksid asjad rahulikult läbi mõelda.

Üks loovuse arendamise võimalusi on lasta õpilastel omavahel  kokkuleppele jõuda, millist palli- või liikumismängu tunni lõpuosas mängitakse. Õpilased peavad jõudma ühisele otsusele, valima ise võistkonnad ning täitma ka kohtunike ülesannet. Õpetaja sekkub vaid äärmisel juhul, üldjoontes peavad noored ise olukorrad kas vaidluse või arutelu abil lahendama. Kõik see nõuab parasjagu loovust ja meeskonnatööd!

Võimlemisveerandil võib õpilastel lasta kokku panna esinemiskava. Tõenäoliselt oleks mõistlik mõningad ainekavast lähtuvad põhielemendid kohustuslikus korras kavasse lisada, kuid kõrvalelemendid ning kava kokkupanek jäägu õpilase teha.

Üle kitse hüppamisel olen lasknud lisaks kohustuslikele hark- ja kägarhüppele sooritada ka vabakava, lubades lastel ületa kits vabalt valitud stiilis. Siinkohal peab muidugi jälgima, et õpilased liialt hulljulgeks ei muutuks.

Kehalisest kasvatusest vabastatud lastele võib anda hinde saamiseks ka teoreetilist laadi ülesandeid. Tavapärase referaadi või faktiküsimuste asemel saab läheneda loovamalt, näiteks paluda õpilasel end ette kujutada olümpiavõitja rollis.

Eri õppeainete omavahelist lõimingut on sporditunnis oluliselt raskem rakendada, eelkõige just piiratud aja tõttu. Selleks, et kahe aine vahelist seost lastele selgitada, on vaja rääkida, samas peaks kehalises kasvatuses rääkimise osa minimaalne olema - valdav aeg lühikesest koolitunnist tuleks sisustada kehaliselt aktiivselt. Siiski annab kiirete repliikidega ainetevahelisi seoseid selgitada tunni alguses soojendusharjutusi sooritades või lühidalt enne põhiosa algust. Veelgi parem on laste keskendumis- ja tähelepanuvõime tunni lõpuosas venitusharjutusi tehes.

Paralleele teiste ainetega saab kehalises kasvatuses tõmmata kerge vaevaga. Nii võiksime füüsikaga seonduvalt rääkida gravitatsioonist, spordivahendite väljalennunurkadest või hõõrdejõust. Keemiat saame siduda sooritust parandavate ainetega ning nende kasutamisest tulenevatest ohtudest rääkides. Kõikvõimalikke käsklusi saab aga anda erinevates võõrkeeltes ning ajalugu ja sport on niigi iseenesest mõistetavas seoses.

Oskusliku planeerimise korral saab ainetevahelist integratsiooni ja loovust arendavaid ülesandeid tavapärasesse sporditundi edukalt sisse pikkida. Selle elluviimine nõuab ka õpetajalt loovust ning head planeerimisoskust! Soovitan kõigil kolleegidel end selles vallas täiendada - kasud võivad olla ütlemata suured!