Rando Liiva: Mida oleme valmis tegema 9 miljoni euro eest aastas?

"Pealtnägija" avalikustas sellel kolmapäeval, 19. novembril organisatsioonilt Loomade Nimel saadud salaja filmitud kaadrid Eesti kõige suuremast karusloomafamist Karjakülas. Kaadrid polnud tegelikult üleliia šokeerivad: ühegi looma elu ei paistnud rippuvat juuksekarva otsas, polnud silmnähtavaid väärkohtlemise tunnuseid, mitte korrakski ei sattunud kaamerasilma ette surnud loomi.

Dokumenteeritud oli harilikku karusloomakasvandust. Selliseid leiab ilmselt igast maailma otsast. Ilmselt on Karjaküla karusloomafarm suutnud tagada loomadele paremad olud, kui seda on suutnud paljud samalaadsed ettevõtted ülejäänud maailmas. Ühesõnaga: ta pole parim, kuid arvatavasti pole ka halvim.

"Pealtnägija" kodulehel ja ERRi uudiseportaalis ilmunud artiklites vastavad AS Balti Karusnaha ning Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu esindajad pidamisnõuete eiramiste kohta tehtud päringutele professionaalselt: lahendatud said küsimused silmainfektsiooniga loomast, miks neljajalgsetele pole tagatud pesakasti varjumine ning lisaks väljendas käitise esindaja mõistmatust salaja filmimise motiivide üle, kuna karusloomafarm tagas sel aastal avatud uste päeval võimaluse loomi filmida.

Lisaks kõigele: Põllumajandusministeerium teeb karusloomakasvatajatega tihedat koostööd, et lõdvendada olemasolevaid määrusi pesakasti suhtes. Tulevikus plaanitakse seadust muuta nii, et ei oleks tarvis tagada loomale võimalus pesakasti varjuda, vaid vähemalt kolmele puuri külgseinale tuleb lihtsalt asetada katted.

Mis siis on nii erilist selles pea neljaminutilises videos? Mis on nii erilist karusloomakasvatuses? Kas loomaõiguslased ei leia muud teha, kui üles ehitada pseudoprobleeme ja kiusata ausaid Eesti ettevõtjaid? Miks on vaja kaotada Karjaküla 70 töökohta ja kahandada eksporti 9 miljoni euro võrra aastas? Kus on loogika?

Jah, kus on loogika... Loogika leiab Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse esimehe Liia Taaleri sõnavõtus: "Eesmärgiks on loomade heaolu parandamine, mitte halvendamine, seepärast peab otsuste tegemisel olema eriti ettevaatlik." Nii kommenteeris Taaler, kuidas lahendada loomadele hädavajalike pesakastide tagamine. Selles lauses peitub minu jaoks kogu iva.

Taaler väljendab tõsist muret loomade suhtes, keda ei ole vaja lapseeas tappa, kes ei pea elama traatvõrest ehitatud kuubikus, kellele ei pea pärakusse pistma elektrijuhti, keda ei pea lahutama oma emast, keda ei pea kohtlema kui plastmasstükki mõnes suurtootmise tsehhis. Minul tekib ainult küsimus: kui ei ole vaja, siis miks me endiselt teeme seda 21. sajandi Eestis? Kas selle 9 miljoni euro pärast? 9 miljonit eurot kaalub üle humaansuse, intellektuaalsuse ja moraali? Me käitume nagu metslased miljoneid aastaid tagasi. Me tapame, kuna saame. Me tapame, kuna meil on see privileeg. Me tapame, kuna edevus suudab hävitada kõik inimlikud väärtused.

Mida oleksime valmis tegema aga näiteks 20 miljoni euro pärast? Lasta tappa oma koerad ja kassid tükikese karusnaha pärast, kui näiteks mingil põhjusel nende ihu moodi läheks? Koerad ja kassid, kes on meile kui pereliikmed, kellele kanname üle sama armastust, mida tunneme oma vendade, õdede, laste, emade, isade ning vanavanemate vastu. Kõik need kutsikad, keda dokumenteeriti, on kellegi pereliikmed, nad on kellelegi sama kallid kui koerad ja kassid meile, nad tunnevad valu, emotsioone ning armastust samamoodi nagu meie kassid ja koerad, kuid ometigi oleme otsustanud pista ühed puuri kannatama ning teistele pakkuda elamisväärset elu.

Mitmete aastate pärast vaatavad meie lapsed ja lapselapsed neid kaadreid ning nende käeseljad on märjad pisarate kuivatamisest. Nad ei nuta loomade pärast, kellele oleme surunud peale sellise  võika, alandava, piinava ja ebaloomuliku elu. Nad ei nuta nende rebaste pärast, kelle käpad on deformeerunud keharaskuse all, kuna on aretatud tootma suures koguses karusnahka. Nad ei nuta koos emadega, kelle lapsed tapetakse, et inimesel oleks eputamise vahend. Ei, nad ei nuta selle pärast. Nad nutavad meie pärast. Nad nutavad selle tõttu, et ei suuda uskuda, kui südametud, kalgid, hoolimatud ja egoistlikud said olla nende vanemad ja vanavanemad.

Mina usun, et ajalugu hindab inimest tegude läbi. Ta on alati seda teinud ja teeb seda ka tulevikus. Nii nagu meie vaatame hukkamõistvalt tagasi orjandusele, rassismile, naiste õiguste piiramisele, diktaatorlusele või inimõiguste rikkumisele, nii vaadatakse hukkamõistvalt tagasi meile. Aeg on Eestis keelustada karusloomakasvatused, kuna see on ebainimlik, ebaeetiline ning sümboliseerib kõike seda, mida me tegelikult ei ole.