Lugeja: üleliigne vaba aeg ajas mind jooma

Pidev graafikujärgne töö koos ajuvabade nädalasiseste vabade päevadega kukutas mind joomatsüklisse. Päris alkohoolikut minust õnneks välja ei arenenud, kuid pärastlõunane tipsutaja küll. Pärast töökoha vahetust ja päevarežiimi inimlikumaks muutumist on kadunud vajadus ka alkoholist lõõgastuse otsimise järele.

Eriti ekstreemsel juhul sai tööl käidud ööpäev kestnud vahetuste kaupa. Sellise regulatsiooni puhul järgnes ühele vahetusele suisa kolm vaba päeva. Peale polnud nende päevadega muidugi midagi mõistlikku hakata, kuna kõik sõbrad ja elukaaslane tiksusid ju tööl olla.

Nii ma konutasingi, kas üksi kodus, või lõin aega surnuks linna peal patseerides. Igavus kasvas lõpuks nii suureks, et päeva jooksul mingi hetk ma ikka õllepurgi otsa komistasin. Sumistasin siis tühja päeva õhtusse, et järgmine saaks samasugusena ära sisustatud.

Oma tolleaegse käitumise absurdsusest ja kurvast loogikast olen aru saanud tublid aastad hiljem. Targad raamatud suunavad küll hobide ja meeldivate tegevustega tegelema, aga inimene on siiski üks mugav loom ja oma harjumuste ori. Kui ollakse aastate jooksul alkoholist pidevalt lohutust ja "tegevust" ning ideid saanud, siis nii kipub see päris pikaks ajaks jääma.

Pärast kontoritööle sarnaneva niinimetatud valge inimeses graafikuga töö leidmist on minu käitumismuster väga lühikese aja jooksul kannapöörde teinud. Ma poleks kunagi lootagi osanud, et olen piisavalt tugev inimene oma pikaaegsele sõbrale õllepurgile selja pööramiseks.