Märt Meesak: oravad purevad pahatahtlikult madalapalgaliste pähkleid

Reformierakond on teinud teatavaks oma seekordsed valimislubadused. Näiteks tööjõumaksude alandamine keskmist palka teenivale inimesele 756 eurot aastas. Seda plaanitakse saavutada tulumaksuvaba miinimumi kahekordistamise, sotsiaalmaksu 2% alandamise ja töötuskindlustusmaksu 0,45% alandamisega.

Põhiliseks katteallikaks on pakutud tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõusu.

Kahjuks ei tundu ülejäänud katteallikad nagu kulude kokkuhoid ja majanduskasv valitsuspartei senise tegevuse taustal kuigi tõsiseltvõetavad. Seda enam, et peaministripartei seekordsed valimislubadused pigem koormavad riigieelarvet ning ideid majanduse elavdamiseks või Eesti arengule jõulise tõuke andmiseks ei pakuta.

Kutsutakse kuhugi edasi, kuid kuhu kutsutakse, ei ole mõistetav. Kas läheme peaministriga edasi väljarände suurenemise ja majanduse paigalseisu suunas? Või kuhu? Ja kuidas siis Eesti sellest suuremaks, jõukamaks ja avatumaks saab?

Pakutav katteallikas aktsiisitõusu näol on suhteliselt jabur. Seda veel seltskonna poolt, kes on alati nõudnud oponentidelt katteallikaid väga resoluutselt ja negatiivse hoiakuga. Aktsiise on oravad ikka ja jälle augutäiteks pakkunud. Kui majandustõus ehitatakse üles aktsiiside tõusule, siis tundub, et majanduse toimimisest sellel kõrgelt lennata plaanival noorel seltskonnal ikkagi täit arusaamist pole. Ehk peab lõpuks seekord paika ütlus, et see valitsus, kes tõstab õlle hinda, kaua võimul ei jätka.

Täna on meie alkoholi- ja tubakaaktsiisid jõudnud juba päris kõrgele. Aktsiise on tõstetud pea igal aastal, suuremad tõusud on olnud aastail 2008-2009, mil kange alkoholi aktsiis tõusis ühel aastal isegi 30%. Juba siis nähti ohtu selles, et see suurendab nõndanimetatud musta turu osakaalu.

On lühinägelik, et me tõstame aktsiise ja kiusame sellega ettevõtjaid, kuid samaaegselt ei tegele musta turuga. Viimase jaoks puudub Reformierakonna valimislubadustes plaan. Pigem saame kuulda, et Politsei- ja piirivalveamet ei tööta rahapuuduse tõttu täisvõimsusel ning selle tõttu on piir võssa kasvanud ja uurimistegevused poolikud. Põhimõtteliselt must turg õitseb ja saab aktsiisitõusuga veelgi tarbijaid juurde.

Lisaks mustale turule mõjutab pidev alkoholiaktsiisi tõus ka antud valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid ja seeläbi ka töötajaskonda. Seega kaudselt ka maksulaekumist. Eriti turismi- ja toitlustusvaldkonnas tegutsevaid ettevõtteid. Selliste muudatuste puhul oleks hea, kui kogu turg oleks eelnevalt läbi uuritud ja tagajärjed läbi analüüsitud. Praegune käik tundub aga olevat pigem läbimõtlemata ja lihtne katteallikas valimislubadustele.

Maapiirkondades on väga suur osa töötajaskonnast seotud turismivaldkonnaga. Nende palk on tugevalt alla Eesti keskmise. Majutus- ja toitlustusvaldkonnas on töötajate keskmine palk 600 eurot, mis on Eesti kesmisest pea 400 eurot väiksem. Antud valdkonnaga on seotud ka hulgi- ja jaekaubandusega tegelevad töötajad, kelle keskmine on samuti Eesti keskmisest väiksem.

Toitlustusettevõtted aga on väga tugevalt sõltuvuses alkoholi müügist, eriti turistidele. Antud aktsiisi tõus mõjutab Eesti kui turismisihtkoha atraktiivsust, teenuse kvaliteeti ja konkurentsivõimet ning pärsib oluliselt toitlustusettevõtete jätkusuutlikku arengut. Samuti mõjutab see negatiivselt antud valdkonnas töötavate inimeste sissetulekut. Halvemal juhul võib see kaasa tuua nende valdkondade töötajatele töökaotuse ettevõtete sissetulekute vähenemise ja kulude kokkuhoiu tõttu.

Juba praegu on Lätis aktsiis madalam ja nii Venemaa turistid kui Eesti enda elanikud käivad naaberriigis alkoholi ostmas. Ebamõistlikult kõrgem aktsiis soosib piiriülest musta äritegevust idast ja vähendab Soomest tulevate turistide arvu. See kõik ei ole kuidagi kooskõlas jõukama Eesti loosungiga, pigem vastupidi.

Täna on Eesti olukorras, kus vaja oleks majandust elavdada, et tekiks uusi tasuvaid töökohti ning elanikkonna ostujõud kasvaks. Mis kasu on keskmist palka teeniva inimese 700-eurosest aastasest võidust, kui selle tõttu võivad tuhanded inimesed üldse oma töötasust ilma jääda? Ostujõuline tarbijaskond väheneb ning kaotajaid on juba rohkem kui võitjaid.

Meie eesmärk peaks olema keskklassi arvukuse tõstmine, millega koos tõuseb kogu ühiskonna ostujõud. Selleks on vajalik madalapalgaliste järk-järguline lähendamine keskklassile, jõuliste, mitte kosmeetiliste maksusoodustuste ja miinimumtasu kasvu näol. Üks on kindel: majanduskasvu ja uut arenguhüpet ei saavutata ainult aktsiiside pideva tõusuga.