Avalik kiri õiguskantslerile: Lastekaitse seadus on vastuolus ÜRO Lapse Õiguse Konventsiooni ja Põhiseadusega

Austatud õiguskantsler hr Indrek Teder, meie, MTÜ Eesti Vanemad, pöördume Teie poole, et saada selgitusi 19. novembril Riigikogus vastu võetud Lastekaitse seaduse (677SE) kohta, kuna mõned selle seaduse sätted on vastuolus ÜRO Lapse Õiguse Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) ja Põhiseaduse teatavate sätetega.

Toome välja järgmised põhjendused, mille tõttu on meie arvates vastuvõetud Lastekaitseseadus vastuolus põhiseaduse ja rahvusvahelise lepinguga ning samas kirjeldame, kuidas nimetatud õigusakt rikub Eesti kodanike õigusi. Oleme eelnõu väljatöötamise ja vastuvõtmise protsessi ajal korduvalt pöördunud nii eelnõu väljatöötaja Sotsiaalministeeriumi kui ka Riigikogu Sotsiaalkomisjoni poole, kuid tulemusteta.

Põhjendused:

1. Konventsiooni preambulas on öeldud, et "perekond on ühiskonna alustugi ja kõikide tema liikmete, eriti laste kasvamiseks ja heaoluks loomulik keskkond".

Vaatamata sellele, et vanemate vastutus lapse jaoks parima pereatmosfääri loomise eest on vanema esmane kohustus, ei tühista see seda fakti, et perekond on lapse arenguks ja kasvuks parim keskkond. Järelikult, kui lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond, peaks meie hinnangul see väide asetsema koos teiste lapse õigustega kas paragrahvis § 4 või § 5 all lisaks seetõttu, et just nimelt selles on nimetatud kõige olulisemad lapse õigused tema heaolu tagamise mõttes. Seaduse praegune sõnastus tekitab mitmetimõistmist.

Pöörame Teie tähelepanu, et vastu võetud eelnõu osas, kus räägitakse lapse heaolust, ei mainita perekonda üldse, mis astub ebakõlasse mitte ainult Konventsiooni preambuliga, vaid ka Konventsiooni artiklitega 8, 9, 10, 22, 37, kus räägitakse lapse perekondlikest suhetest ja nende säilitamise tähtsusest lapsele.

2. Lapse õiguste loetelus § 5. Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted pole esitatud lapse õigus võimaluse piires tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud (Konventsioon Art 7 p 1).

Sooviksime teada miks, kui teiste loetletud õiguste hulgas mainitatakse nt õigust elule ja õigust võrdsele kohtlemisele ilma igasuguse diskrimineerimiseta (need õigused kordavad Põhiseaduses ja ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioonis) ei esine seal õigust tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud? Pöörame Teie tähelepanu sellele, et neid õigusi ei korrata teistes inimõigusi sätestavates dokumentides, see õigus puututab nimelt last. Järelikult, õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud, peab olema ka esitatud teiste laste õiguste loetelus paragrahvis 5, ning seadus peaks terviklikult nimetama kõik laste põhiõigused, nagu on see sätestatud ka Konventsioonis.

Lisaks eeltoodule ei saa me nõustuda seaduselooja poolse selgitusega, justkui lapse õigust tunda oma vanemaid ja olla nende poolt ei peaks kajastama Lastekaitse seaduses seetõttu, et nimetatud õigus tuleneb Põhiseaduse § 27 lg 3, samuti ka Perekonnaseaduse § 116 p 2, mille kohaselt vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Oleme seisukohal, et lapse õigused peavad olema kajastatud Lastekaitse seaduses, kuna nimetatud seadus on loodud eelkõige laste õiguste kaitseks ning peaks terviklikult nimetama kõik laste põhiõigused, nagu on see sätestatud ka Konventsioonis.

Veelgi enam, Perekonnaseaduses on antud sätte õiguse subjektiks vanem, mitte laps. Mis tähendab, et Perekonnaseaduses ei kajastata eelnevaga mitte lapse õigust vaid vanema õigust.

Sellest järeldub, et uues Lastekaitse seaduses pole fikseeritud lapse õigusi oma vanematele, kuigi lastekaitse seadus peab peegeldama kõiki Konventsiooniga sätestatud lapse põhiõigusi.

Juhime tähelepanu, et Lapse õiguste komitee on andnud Eestile soovituse:

6. Komitee soovitab, et osalisriik:
a) alustaks seaduste harmoneerimist ja viiks oma õigusaktid konventsiooniga vastavusse; (http://lapsedjapered.sm.ee/fileadmin/Sisu_laadimine/Lapsed_ja_pered/Alusdokumendid/Lapse_Oiguste_Komitee_soovitused_Eestile.pdf)

Juhul, kui Lastekaitse Seaduse § 5. "Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted" jääb praeguses vormis, siis on meil põhjust eeldada, et tegemist on omavolilise Konventsiooni tõlgendusega, mis faktiliselt tähendab selle järgimise rikkumist. Arvame, et selline olukord on õigusriigis lubamatu.

3. Juhime Teie tähelepanu, et uues Lastekaitse seaduses (677 SE) puudub selge vaidlustamise kord lastekaitsetöötaja toimingute üle.

Lastekaitse seaduse eelnõu seletuskirjas "Kehtiva lastekaitse seaduse ja eelnõu võrdlev analüüs" (Lisa 2) § 69 ütleb, et seaduse rakendamisel tekkivate vaidluste lahendamine on sätestatud Eelnõus § 3 lõige 4, aga Eelnõus § 3 on hetkel ainult 2 lõiget. Tähendab, et ülalmainitud lõiget pole üldse olemas. Kui lastekaitsetöötaja toimingute vaidlustamisele kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatud üldkorda (vaidementlus või pöördumine halduskohtusse), siis selguse huvides peaks see olema nii ka sätestatud seaduses.

4. Palume kontrollida Lastekaitse seaduse (677 SE) § 33 p. 1, 2, 3 õiguslikkuse vastavust Perekonnaseaduse § 143 suhtes.

Perekonnaseaduse § 143 sätestab, et Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Vanema suhtlusõigust lapsega võib piirata ainult kohus. Kuna Lastekaitse seaduse eelnõus §33 p. 1, 2, 3 sätestavad, et lapse eraldamisel vajadusel määratakse lapse ja vanema suhtluskord, näeme me siin vastuolu Perekonnaseaduse § 143-ga. Lastekaitse seaduse § 33 ei täpsusta, mis moodi võetakse otsus vanema ja lapse omavahelise suhtluse kohta, kas on see kahepoolne leping või otsustab seda omavalitsus üksi, mida ta ei tohiks lubada, kuna lapse perest eraldamine ei lõpeta suhtlusõigust, v.a. juhul, kui kohus ei otsustanud teisiti.

Juhime tähelepanu, et praegu on Perekonnaseadusest tulenevalt võimalik lapse ja vanema suhtluskord määrata kas vanemate omavahelise kokkuleppega või kohtu poolt ning omavalitsusel seni sellist õigust ei ole. Samuti ei selgu eelnõust, kuidas on võimalik omavalitsuse määratud suhtluskorda vaidlustada. Teeme ettepaneku, et vastav õigus jääks jätkuvalt kohtule, kuna sisuliselt peaks lapse perekonnast eraldamine olema reguleeritud kohtu poolt (järgneb p-s 6).

5. Küsimusi tekitab § 33 Hädaohus oleva lapse ajutine perekonnast eraldamine lg 1 p 2: "Lapse hooldusõigust teostav isik keeldub lapse ajutisest paigutamisest teenuseosutaja juurde sobiva teenuse saamiseks."

Kuna antud punktis pole avaldatud "sobiva teenuse" mõte, ega ei ole loetletud vastavaid teenused, tekib olukord, kus see punkt astub vastuollu Perekonnaseaduse § 116 punktiga 6: "Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest ja õigust hoolitseda lapse vara eest ning otsustada lapsega seotud asju". Perekonnaseaduse § 116 reguleerib vanema hooldusõigust, mille sisse loogiliselt kuulub ka õigus otsustada, milliseid teenuseid võimaldada oma lapsele ja millistest keelduda.

Kuna § 33 p 2 sätestab lapse eraldamist juhul, kui hooldusõigust teostav isik keeldub lapse ajutisest paigutamisest teenuseosutaja juurde sobiva teenuse saamiseks, järeldub, et sel juhul hooldusõiguse ülesandeid täidab sotsiaaltöötaja, mis on aga võimatu ilma kohtuotsuseta, millega vanema hooldusõigus kas piiratakse või lõpetatakse. Sellist olukorda võiks vältida, kui Lastekaitse seaduses oleks avaldatud nende teenuste loetelu või kirjeldamine, millistest lapse hooldusõigust teostavad isikud ei tohi keelduda.

Samuti soovime rõhutada, et seaduse (677SE) kohaselt on seesama § 33 lg1 p2 vastuolus § 32 lg5 p1, mis võimaldab lapse ajutiselt paigutada teenuseosutaja juurde sobiva teenuse saamiseks või lapse jaoks turvalise isiku juurde lapse hooldusõigust teostava isiku nõusolekul.

6. Kõige lõpuks sooviksime Teie hinnangut Sotsiaalkomisjoni koostööle MTÜ-dega kes olid esitanud oma ettepanekud Lastekaitse seaduse eelnõule.

Juhime tähelepanu, et Lapse õiguste komitee on andnud soovituse Eestile, mis kõlab nii:

17. Mõistes ühiskonna tähtsat rolli, on komitee mures selle üle, et osalisriik pole piisavalt pingutanud kaasamaks konventsiooni rakendamisse erinevaid mittetulundusühinguid (MTÜ).
18. Komitee soovitab osalisriigil tugevdada koostööd rahva, MTÜde ja ühiskondlike organisatsioonidega ning teha suuremaid pingutusi nende kaasamiseks konventsiooni rakendamisse.

Selgitame, et sisuliselt mitte ühtegi MTÜ Eesti Vanemad ja MTÜ Ühendus Emade ja Laste kaitseks tehtud ettepanekutest Lastekaitse seaduse eelnõu koostamisel ei arvestatud, seejuures ei ole arvestamata jätmist ühendustele ka selgitatud.

Lugupidamisega,

MTÜ Eesti Vanemad