8. klassini oli kõik lihtne, edasi läks raskemaks, aga 10. ja 11. vahel toimus tõeline hüpe. Ma ei ole mingi looderdaja, aga ma olen ka inimene ja tahan vaba aega. Praeguse õppekava järgi on nii, et kui tahaksin kõik asjad eeskujulikult ära teha, siis peaksin pärast kooli iga päev iga jumala tund kuni magamaminekuni kodus õppima, nädalavahetused takkapihta. Ma ei liialda!

On vaja teha uurimustööd, korraldada üritusi, teha igapäevaselt töid ja pikemaid ettekandeid. Olen hakanud ülesandeid lihtsalt edasi lükkama ja ära nihverdama, sest aega jääb puudu.

Päev näeb välja umbes selline: kell 8 jõuan kooli, 16 või 17 paiku saan koolist minema, koju jõuan tund aega hiljem. Iga päev on üks või kaks tööd, mille jaoks on vaja õppida, ja selle kõrvalt tuleks umbes 10 päevaga lugeda läbi 500-leheküljeline raamat.

Teha midagi mõistlikku veel kooli kõrvalt on täielik utoopia. Koju jõudes on täielik laiba tunne, mõte ei võta millestki kinni, aga kui kasvõi 19-ni logeled, tekivad kohe süümepiinad, sest tead, et siis läheb õppimisega enam-vähem südaööni.

Hommikul koolis virvendab silme ees ja tahaks tagasi voodisse, keskenduda on väga raske.

Ahjaa, ja kui su keha otsustab sind alt vedada, no näiteks 2-3 päevaks, siis on sul perioodi lõpuni kaelas vähemalt 5 tegemata tööd, mis tuleb ära klaarida teiste asjade kõrvalt, mida tuleb kogu aeg juurde. Nädalavahetusel puhkamisest tuleb sel juhul loobuda, kuna see on ainus aeg, mil on võimalik tagasi järje peale saada.

Kui vahel leiangi endas energiat, et reedel või laupäeval peole minna nagu normaalne 18-aastane, siis pärast pead valima, kas kasutad ülejäänud aega enda välja magamiseks või õppimiseks, sest mõlemat teha ei jõua.

Klassikaaslastega vesteldes on selgunud, et 4-6 tundi und ööpäevas on meie hulgas täiesti igapäevane nähtus. Kusjuures ma ei käi eliitkoolis!

Mu ema on huviringi õpetaja ja mõned tema õpilased käivad. Ema räägib, et nemad on juba alates seitsmendast klassist omadega nii läbi, et ei suuda ringis eriti millelegi keskenduda – väikesed vanainimesed.

Minu arvates peaks just noorus olema see aeg, mil saab elust rõõmu tunda, luua edaspidiseks eluks suhteid paljude uute inimestega ja lõbutseda. Paraku on kohusetundliku noore elu Eestis selline, et kirjutuslaua tagant välja ei saa, kuna peast on vaja teada lugematuid tarbetuid fakte. Seda ei arva ainult mina vaid ka 40ndates ja 50ndates eluaastates peretuttavad.

Tahaksin koolis õppida võimalikult hästi, aga asju, mida saan ise valida ja mis mind huvitavad – asju, mida saan reaalses elus kasutada. 90% ajast on teooria minu jaoks igav. Tahaksin ise käe külge panna ja näha, kuidas saan oma teadmisi rakendada, vastasel juhul unustan kogu teooria ära.

Eelmisel perioodil oli kõige pikem koolipäev 8.00 - 17.30! Kui päev on nii pikk, siis miks ei saa kõiki asju koolis tehtud? Miks peab pärast seda veel kodus õppima?

Loe ka lugejate soovitusi artikli autorile:

ja

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena